Esimene proovikivi

Minu teiseks autoks oli 1990-ndate lõpusirge Volvo V40. See auto jõudis minu kätte kingitusena, seega ei ole ma kuigi kindel, kui palju see maksis, kuid eeldan, et umbes 1000 eurot ja veidikene peale.

Laias laastus oli tegemist õnneliku rootslasega. Seda kummitas alaline rattalaagri probleem ning kui veidi gaasi anda, siis kadus sealt sekundiks jõud. Viimast probleemi ei suutnud lõpuks keegi ära diagnoosida.

Aasta jooksul, mis see mu valduses oli, kuluks remondile ilmselt kokku suurusjärgus 500-800 eurot, mis olid nipet-näpet tööd: laagrivahetused, uued akud, kõik muud pisitööd.

Selle auto õnnetuseks sai aga rumal omanik, kes unustas seda õliga varustada. Nii ta keset maanteed oma elu lõpetas: metalse kriiksatusega, misjärel tuli ta köie otsas lähima Rimi parklasse liigutada.

Auto leidis endale uue omaniku 300 euro eest. Ta vuntsiti üles ja kuna seda ümber ei kirjutatud, laekus veel mõned kuud hiljem minu postkasti kiiruskaamera trahv, mis näitas, et mõned hobused veel mootoris elasid.

Mul pole aega sellega tegeleda

Pärast Volvo-õnnetust mõtlesin, et võiks proovida midagi teistsugust. Selleks teistsuguseks sai sportsummutiga ja V6-mootoriga Audi A4, mille eest tuli välja käia 1200 eurot.

Võib vaid öelda, et tegu on kõige rumala investeeringuga, mis ma terve oma elu jooksul teinud olen. Selle auto juures oli katki kõik, mis katki olla sai.

Nii palju kui rahakott lubas sai seda ka parandatud, suurusjärgus 500-1000 euro eest, näiteks siis, kui rool enam ühel hetkel rattaid ei liigutanud, vaid lihtsalt metalselt krigises.

Kui see ühel hommikul enam lihtsalt käima ei läinud, siis leidsin, et mulle aitab. Proovisin seda korra veel krokodillidega aidata, kuid kui sellest ka kasu polnud, läks ta uut omanikku otsima. Ilmselt oleks saanud ta mõnesaja euroga jälle üles vuntsida, kuid selleks hetkeks polnud mul enam tahtmist, soovi ega tuju.

Uue omaniku sai ta 600 euro eest.

Äkki üks turvaline valik?

Järgmiseks semuks maanteel sai Mazda 6, mille eest tuli välja käia 1300 eurot. Pealtnäha oli tegu ideaalse autoga, müügimees oli ka osav ning nii ma temaga minema veeresingi.

Mind teenis ta truult terve aasta. Selle aja jooksul tuli välja vahetada hulk siduripedaali komponente, kuna viimane otsustas enam mitte põranda lähedalt üles tõusta, aga ka ports väiksemaid kuluosasid. Suures plaanis oli hooldustelt tegu aga igati viisaka sõiduvahendiga.

Selle aja Mazdadele omaselt ei tohtinud salongis liialt jalgu trampida, kuna muidu oleks võinud õige pea läbi põranda tänavat näha.

See sai ka üheks suurimaks kaalukeeleks, miks see uue omaniku poole saadeti: aega ja vaeva oli sellesse juba piisavalt kulutatud, aitas kah, roosteprobleemi ründamine ei olnud midagi, millega ma tegeleda tahtsin.

Uue omaniku sai see 350 euro eest.

Ma tõesti lootsin

Viimaseks pärliks kasutatud autode maailmas oli Peugeot 407 kupee. See oli auto, millelt ma lootsin tõesti palju. See oli ilus, viisakas, kontrollitud ja igal muul viisil ka igati vinks-vonks, kui välja arvata mõned väiksemad probleemid (mis pärast selgus polnudki nii väiksed).

Auto sai minu omaks veidi rohkem kui 4000 euro eest ning esimene remont läks maksma üle 800 euro, kuna vahetamist vajasid ventilatsioonisüsteemi osad, millele ligi pääsemine osutus vägilasele parajaks ülesandeks.

Kuid pärast seda kõik justkui töötas, kuigi vahepeal vajasid vahetused komponendid siit-sealt, suurusjärgus 400-500 eurot.

Viimased paugud tulid aga järsku. Keset ülevaatust lendas algosadeks üks jahutusvedeliku voolikutest, mis oli pigem küll lihtsalt hirmus kui kallis. Mõnekümne euroga sai see mure lahendatud ja auto taas edukalt teele.

Nüüd selgus aga, et tööd vajavad ka plokikaaned, mis on sõltuvalt täpsest olukorrast neljakohalise summaga töö, olenevalt tegijast ja täpsest kohast.

Sellega jõudsin taaskord etappi, kus mulle aitas. Investeerides ka viimasesse probleemi tundus liiast, sest auto väärtus pole lihtsalt piisav, vähemalt mitte minu jaoks. See auto on lahe ja mulle südamelähedane, kuid ma lihtsalt enam ei jaksa nende probleemidega tegeleda.

Lahendus: uus auto

Ja nii ma otsustasingi. Mulle aitab nende vanade autodega mässamisest. See võib küll kokku tulla veidi odavam kui omada uut sõidukit, kuid aeg ja närvid maksavad ka midagi. Ma ei jaksa enam iga mõne kuu tagant guugeldada puksiire ja kurva näoga parandusse minna, kuna järgmine mu ostetud pärlitest on otsad andnud.

Nii saangi uuel nädalal esindusest kätte uue auto. Päriselt uue. Auto, mis ei ole minu probleem, kuna sel on garantii ja puudub eelmiste omanike tegemata tööde taak.

Kindlasti on inimesi, kes kasutatud autodega hästi hakkama saavad, äkki oskavad nad neid paremini valida või suudavad tegeleda pidevate probleemidega. Aga nagu ajalugu näitab, siis mina ei ole üks neist inimestest.