Arvestades seda, et viimaste aastate tööjõu (inimeste!) puudusest tingitud kiire palgakasv on riiki konkurentsivõimet selgelt vähendanud, võib tootmissisendite täiendav maksustamine osutuda teatud juhtudel õlekõrreks, mis murrab kaameli selgroo. Väärtust ja töökohti loovate eksportööride püsiv kohalolek siinmail on majanduse tervise seisukohalt ilmselt parem, kui eelarveaukude lappimisest tingituna sellega riskeerimine.

2. Auto on paljudel juhtudel objektiivselt vajalik

Viimastel aastatel on nii meil kui meie lähimates riikides süvenenud trend, et inimesed kolivad tõmbekeskustele lähemale, sest just seal on töökohad. Mida parem on taristu (teed) ja mida uuemad/kvaliteetsemad on liiklusvahendid, mis neil liiguvad, seda suurem on raadius tõmbekeskuse ümber, kus elada saab. Seda parem on nende elukvaliteet, kes elavad keskusest veidi kaugemal.

Selle raadiuse suurendamiseks poleks vast mõtet head, uut, turvalist ja säästlikku sõiduvahendit kellegi jaoks maksuga kaugemale lükata. Auto on tõmbekeskuste ümber elamiskõlbuliku raadiuse suurendamiseks objektiivselt vajalik komponent.

3. Kütus on Eestis suhteliselt kallis

Ilmselt paljud meist on kas oma- või rendiautoga käinud ka teistes Euroopa riikides. Kohati panevad mõningates kohtades kütuse hinnad kulmu ikka päris kõrgele kergitama. Tõsi – seda tuleb ette vähem kui varem, kuid kütus tundub siinmail siiski pigem odav.

Siin aga on konks, mis justkui ära unustatakse. Seda, kas miski on odav või kallis, tuleb vaadata kontekstis ja suhteliselt. Nimelt on kallima kütusega riikides ka sissetulekud suuremad. Seega õiglasema pildi saamiseks tuleks vaadata, mitu liitrit kütust saab riigis keskmise palga eest.

Selleks soovitan ma sellist harjutust – võtke näiteks Norra (überkallis!) kütus ja vaadake, mitu liitrit te seda sealse keskmise kuupalga eest saakside. Seejärel võtke mõni euroala riik, kus kütus ka kallis tundub. Lõpuks pange see Eesti konteksti.

Mis on point? Me juba maksame autosõidu eest päris mehiselt läbi kütuseaktsiisi ja käibemaksu. Auto ostmisel maksime eraisikuna ka juba käibemaksu. Siia täiendavalt midagi veel otsa lükata, arvestades kahte esimest punkti – no tõsiselt?

Aga kui vaadata perspektiivi?

Eesti on vananeva rahvastikuga riik, kus tööealisi inimesi jääb edaspidi aasta-aastalt vähemaks vähemaks. Riigil kulud kasvavad – tuludega on nii nagu nendega on. Seni, kuni peamistel ekspordipartneritel on enam-vähem, ehk saab hakkama. Oot, aga ka eurorahadel on ühel hetkel kriips peal?

See seab riigi ette valiku: kas tegeleda maksutulu vähenemise kontekstis ka riigi funktsioonide järk-järgulise optimeerimisega samaaegselt ettevõtluskeskkonda parandades või minna seda teed, et otsida rahvastiku vananemisest ja töökäte vähenemisest tingitud muredele lahendusi kaootiliste improvisatsioonidega – maksustades kõike, mis isegi natukene liigub. Paraku on maksudega nii, et nendega peab ettevaatlik olema, sest mõjud tulevad sageli välja kohtades ja mastaabis, mida ei oodata – ja mis võib nõuda täiendavat ressurssi.

Ah jaa – kui te nüüd imestate, et kas ma keskkonda ei puudutagi, siis puudutan küll – präänik nimelt võib töötada paremini kui piits. Mulle väga meeldiks, kui keskkonnasõbralik auto tähendaks maksusoodustust.