Iga sisepõlemismootor vajab selle komponentide määrimiseks õli. Ja on selgemast selge, et kui õlitase on liiga madal, hakkab õlinappus mootorit kurnama ning hästi see asi ilmselt ei lõpe. Aga mis võib juhtuda siis, kui õli satub mootorisse liiga palju?

Mida rohkem õli, seda paremad peaks olema ju määrdeomadused?

Õlil on mootoris ülimalt oluline roll – see aitab vältida mootori ülekuumenemist ning vähendab ka liikuvate osade vahel tekkivat hõõrdumist. Samuti puhastab õli mootori komponente saaste- ja jääkainetest, et kõik saaks toimida korrapäraselt ja probleemideta. 

Autod vajavad õli erinevas koguses ning ennekõike sõltub see mootori suurusest. Üldjuhul pannakse mootoritesse keskeltläbi viis kuni kaheksa liitrit õli, mõnele ka rohkem. Väiksem sõiduk, millel väiksem mootor, vajab mõistagi vähem, suurem masin, millel võimsam ja suurema kubatuuriga mootor, rohkem õli. 

Autodel on tootja poolt ettenähtud kindel intervall, mis sõltub nii margist, mudelist kui mootorist. Mõnel sõidukil on õlivahetusvälp 25 000 kilomeetrit, teisel nõuab tootja seda vaid paari tuhande kilomeetri läbimisel. Näiteks Volkswagen grupi autodele on aastaid tootja poolt ettenähtud pikk õlivahetusvälp (30 000 kilomeetrit). Siiski ei ole see meie kliimas mootoritele kuigi mõistlik. Eesti kliimatingimustes on optimaalne õlivahetusvälp 10 000 – 15 000 kilomeetri tagant.

Mõnikord võib kellelgi olla tekkinud ka arusaam, et kui panna õli rohkem, siis see parandab mootori komponentide määrdeomadusi. Paraku ei vasta see tõele. Selle asemel et mootori osasid põhjalikult määrida, ei ole rohkemast õlist mitte mingisugust kasu. Tegelikult teeb üleliigne õli mootorile hoopis kahju. 

Kui mootoriõli on liiga palju, siis kõige suurem kannataja on väntvõll. Väntvõlli juurde pääsenud õli puutub kokku õhuga ja hakkab töötavas mootoris ringlemise käigus vahutama. Õli muutub paksemaks, mis aga omakorda aeglustab vedeliku voolu. Seega ei jõua õli komponentideni enam piisavalt kiiresti, et mootorit maha jahutada.

Ja nagu sellest veel vähe oleks – õhuga koos jõuavad mootoriõlisse ka pisikesed saasteainete osakesed. Tagajärg on see, et õli saastub ja selle vajalikud määrdeomadused vähenevad oluliselt ning lõpuks võib see kaasa tuua ülekuumenemise. 

Kõrgem õlitase võib tähendada ka muudki

Et vältida halvimat, tuleb õlitaset ise regulaarselt kontrollida. Selleks puhuks on igal sõidukil kaasas spetsiaalne mõõtevarras. Enamik autojuhte kasutab mõõtevarrast peamiselt selleks, et näha, ega õlitase ei ole liiga madal, kuid see töötab sama hästi ka vastupidiselt. Osadel autodel toimub õlitaseme kontroll ka läbi pardakompuutri – sel juhul kontrolli sealt.

Samas, kui tase on normis, siis autot kasutades ilma õli juurde valamata see tõusta ei tohiks. Küll aga on mitmetel mootoritel (enamasti diiselmootoriga autodel) kõrgsurve kütusepihustid klapikambrikaane all, ning seal on oht, et kui õlitase tõusma hakkab, on tegemist kütuselekkega mootoris sees. Üldiselt tähendab see kas pihustitihendite või kütuse ühenduste leket.

Õlivardal on üldjuhul peale märgitud tasemed, mis näitavad, kas õli on piisavalt või tuleb seda juurde valada. Ideaalne õlitase on tavaliselt nende kahe märgi vahel. Kui vedeliku tase ületab mõõtevarda ülemist kriipsu, on õli liiga palju.

Olenemata sellest, kas õlitase on liiga kõrge või madal, tuleks kohe tegutsema hakata. Kui õli on vähe, saab juht seda ise juurde valada ja mure on vähemalt ajutiselt lahendatud. Samas, kui õli kaob mootorist liiga tihti, on tegu ilmselt lekkega ja tuleks lasta see likvideerida.

Mida aga teha siis, kui õli on liiga palju? Iseeneslik õlitaseme tõus viitab juba hulga suuremale probleemile ning tuleks koheselt sõiduk teenindusse viia. Normaalseks õlikuluks võib pidada, kui ettenähtud õlivahetusvälba korral püsib vedelik mõõtevarda mõõteulatuse vahemikus.