Rehvirõhk on autoga sõitmise juures oluline, sest mõjutab ohutust, kütusekulu, mugavust ja rehvide eluiga. Hea, kui see on alati täpselt kontrollitud. Mõnikord võib aga tekkida kahtlus, et õhku on rehvis siiski vähevõitu, aga ühtegi mõõteriista pole. Õnneks saab rehvirõhku hinnata ka tehniliste abivahenditeta. Kuidas siis?

Rõhku peaks vastava seadmega kontrollima korra kuus

Vale rehvirõhuga sõitmine põhjustab üsna kiirelt erinevaid ebameeldivusi, nagu näiteks kehvem juhitavus, pikem pidurdusmaa ning konarlikum sõit. Kui rehvirõhk on tootja ettenähtust madalam, suureneb kütusekulu, rehvid hakkavad servadest kuluma ning muutuvad sõiduomadused. Rehvimuster kulub aja jooksul paratamatult, kuid õige rehvirõhuga saab alati rohkem sõita.

Selgelt on hea, kui rehvides olev rõhk on alati kontrollitud ja selle tase teada. Paljudel sõiduautodel on peal automaatne rehvirõhu kontrollsüsteem, mis pakub omajagu mugavust: süsteem annab tühjenenud rehvist juhile kohe teada. Paraku ei ole veatult töötavat süsteemi veel loodud ning teinekord võib juhtuda, et rehvirõhu jälgija õhu olemasolu rehvis tegelikult ei kontrolli või ei anna rehvi tühjenemisest õigeaegselt märku. Samuti pole sellist süsteemi veel igas autos.

Seega võiks kõikidel sõidukitel umbes kord kuus rehvirõhku kontrollida näiteks tanklas (enamikes on vastavad seadmed selleks olemas) või kodus tavalise manomeetriga. Viimaseid on saadaval erineva tööpõhimõttega, näiteks digitaalseid ning mehaanilisi – nende vahel valiku tegemine sõltub juba omaniku maitsest, sest mõlemad sobivad kiireks kontrolliks väga hästi. Protsess võtab vaid mõne hetke ning tagab nii rehvide kestuse ja sõiduohutuse kui autoomaniku südamerahu.

Visuaalne kontroll võiks olla igapäevane harjumus

Kuid igapäevaselt ei hakka ilmselt keegi rehvirõhku vastava seadmega kontrollima ja pealegi pole seda kõikidel kodus või kodulähedases tanklas olemas. Õnneks saab mingi ettekujutuse rehvirõhust ka ilma tehniliste abivahenditeta.

Esimene võimalus selleks on lihtne visuaalne vaatlus. Selleks ei piisa aga suvalises kohas pargitud auto rehvidele pilgu peale viskamisest, vaid tuleb silmas pidada mõningaid asju. Esmalt on oluline, et sõiduk oleks pargitud ühtlaselt kõvale ja tasasele pinnale. Seejärel tuleb vaadelda sõidukit väikeselt distantsilt nii eest kui tagant ja hinnata, kas rehvide seinad ei kumerdu liigselt väljapoole ning on kõikidel rehvidel ühtlased.

Visuaalne hindamine nõuab muidugi seda, et oleks aimdus, mismoodi korralikult täis rehvid välja näevad ehk rehvide täitmise järel on mõistlik teha väike vaatlus ja tulemus meelde jätta.

Kui silmaga hindamise järel tekib siiski kahtlus, et mõnes rehvis ei pruugi rõhutase õige olla, saab järelkontrolli teha käega katsumise teel. Selleks on kõige lihtsam asetada käelabad rehvi peale ning suruda pöialdega tugevalt selle välisküljele. Kui rehv annab pöialde all järele ning tundub olevat pehme, on rõhk ilmselt liiga madal.

Kui aga vajutades on tunne, justkui prooviksid pöialdega kivisse lohku pressida, võib rõhk olla liiga kõrge. Tegu ei ole küll kuigi täpse meetodiga, kuid mingi aimduse olukorrast siiski saab ning meetodit sagedasti kasutades paraneb ka oskus kõrvalekaldeid normaalsest rehvirõhust märgata.

Valest rõhust annavad märku ka sõiduomadused: tühjade rehvide korral muutub autosõit vedelaks ja ujuvaks. Samuti võib, eriti madalamal kiirusel, rooli keeramine muutuda raskeks ning kui rõhud rehvides on erinevad, võib sõiduk sirgel teel kalduma hakata. Kui sõiduomadused juba tuntavalt muutuvad, on asjaga tegelemiseks viimane aeg.

Kui ilmneb, et õhurõhk rehvis on liiga madal, tuleks need näiteks tanklas täis pumbata, ning kui probleem korduma hakkab, tasub pöörduda murega juba teenindusse, kus rehvide seisukord põhjalikult üle kontrollitakse ning vajadusel need välja vahetatakse.