Mõnikord võib juhtuda, et sõiduvahend üllatab autoomanikku märguandega, mis annab teada madalavõitu õlitasemest. Kui see juhtub autoteeninduse ees, pole asjast suuremat lugu ning sealsamas võib lisada õiget õli. Murphy seaduste kohaselt aga enamasti nii hästi ei lähe. Mida siis teha ja milliseid õlisid juurde segada võiks, kui õiget käepärast pole?
Erinevate mootoriõlide valik on väga suur ja need võivad erineda paljude näitajate poolest: õlisid on eri kvaliteediklassides, pool- ja täissünteetilisi, erineva SAE-viskoossuse ja lisaainetega. Mõned autotootjad ja -mudelid nõuavad konkreetsete õlimarkide kasutamist, mõned õlid on universaalsed, mõned aga loodud teatud parameetritega mootorite, näiteks DPF ehk tahmafiltriga diiselmootoriga sõidukite jaoks.
Kogu selles virr-varris orienteerumiseks pole enamasti kuigi palju vajadust, kui minna sõidukiga õlivahetusse näiteks margiesindusse või kvaliteetsesse autoteenindusse. Siis tasub mootorisse panna lihtsalt autotootja soovitatud õli: ühtegi erilist põhjust teisiti käitumiseks tegelikult pole, sest õigete omaduste ja lisanditega määrdeaine tagab mootori tõrgeteta töö ja kestvuse.
Paraku ei ole viperuste eest keegi kaitstud ning nõnda võib ühel päeval juhtuda, et auto annab märku murest: õli on kriitiliselt vähe. Liiga madala õlitasemega sõitmine on tungivalt ebasoovitatav ning sellisel juhul peaks kiiremas korras midagi ette võtma. Mõnikord võib variant olla autoabi, mis sõiduki teenindusse viib. Samas on võimalus lihtsalt natuke õli juurde lisada ning sinna autoga ise kohale sõita.
Aga … millist õli mootorisse lisada võib, kui selleks vajadus peaks tekkima? Nagu öeldud, ideaalis võiks selleks valida margikohase või siis sama toote, mis mootoris seni sees olnud. Indikatsiooni selle kohta võib saada kas auto kasutusjuhendist või vanema sõiduki puhul õlivahetuse kleepsult. Sellisel puhul on peaaegu kindel, et sisse saab õigete määrdeomadustega toode, mis töötab just täpselt nii, nagu mootori tootja ette on näinud.
Isegi osaline info on parem, kui mitte midagi. Näiteks kui on teada, et mootorisse käib täissünteetiline õli, siis peakski lisama just sellist. Sama lugu on viskoossusega ehk õli paksusega. SAE tähistustes nagu näiteks 5W40 või 10W30 näitab esimene number viskoossust külma mootori korral (20 kraadi) ning teine viskoossust töötemperatuuril ehk 90-100 kraadi juures. Õli lisamise vajaduse korral peaks eelistama sama märgistusega tooteid.
Olemas on ka spetsiaalsed pealevalamiseks mõeldud õlid, mis sobivadki kõikide enamlevinud mootoriõlidele juurde lisamiseks. Näiteks Liqui Moly pealevalamisõli 5W30 omadused vastavad kõigi tuntud tootjate poolt õlidele katsetustel esitatavatele nõudmistele.
Kuigi kodustes oludes on erinevate juhendite (siin näiteks Liqui Moly oma) abil üsna lihtne leida, mis õli konkreetses mootoris kasutama peaks, võib mõnikord juhtuda, et teavet parasjagu sees oleva õli kohta leida ei õnnestu. Kui siis pole kättesaadavad ka kvaliteetsed pealevalamiseks mõeldud tooted, võib lugu üsna hapu näida. Mida sellises olukorras teha? Siis on lugu selline, et sisse võib panna sisuliselt ükskõik millise toote, sest kuivast karterist ja võimalikust kaasnevast kahjust on parem pea iga mootoriõliga sõitmine.
Kui vajaduse korral on mootorisse näiteks nõutust madalama kvaliteediklassiga või mingite muude näitajate poolest mitte ettenähtud toode aga valatud, peaks esimesel võimalusel õlivahetusse minema. Põhjuseks asjaolu, et mootorile mittesobivate omadustega õli korral võivad näiteks kahjustada saada tihendid ning mootori kulumine võib oluliselt suureneda. Pikemalt nõutust kehvema või vale õliga sõitmine võib lõppeda ühest õlivahetusest märksa kallima kuluka remondiga.
