Liikluskindlustus on tänapäeval kohustuslik ja meie jaoks täiesti iseenesestmõistetav asi, milleta on raske liiklust ette kujutadagi. Kuid see pole alati nii olnud – minevikus ei olnud sõidukite kindlustamine nii tavapärane kui see meie jaoks täna on, ent avariisid ja kahjunõudeid tuli ette siiski.

Inimesed on asju kindlustanud juba aastatuhandeid

Oma vara kindlustamine ei ole ajalugu vaadates uus kontseptsioon, vaid pigem hoopis iidne. Juba iidses Babüloonias pidid kaupmehed laenu võttes laenuandjatele käima välja lisasumma, mis toimis viimasele kindlustusena juhuks kui kaubaga peaks reisi vältel midagi juhtuma.

Samuti on tõendeid selle kohta, et vanaajal kindlustati kogukondades, kus raha ei eksisteerinud, näiteks maju vastastikkuse abi põhimõttel. Kui ühe perekonna maja hävis sõja või tulekahju käigus, aitasid teised tal selle üles ehitada ja vastupidi.

Tervise- või õigemini elukindlustuse võtsid kasutusele kreeklased ja roomlased, luues spetsiaalsed organisatsioonid, mille liikmed toetasid üksteist lähedase surma puhul ja aitasid matusekulutusi tasuda.

Liikluskindlustus sai alguse… autodest

Ilma autodeta pole ka liikluskindlustusel suurt mõtet. Tõsi, tõldade ja hobustega juhtus samuti õnnetusi, kuid eraldi kindlustusliiki neile ei loodud. Kui esimesed autod teedele jõudsid olid need võrreldes muude transpordivahenditega kiired ja ohtlikud ning nende kindlustamise, õigemini, liiklusõnnetuste ohvrite kindlustamise peale polnud keegi mõelnud.

Ühe esimese riigina võttis kohustusliku liikluskindlustuse nõude kasutusele Suurbritannia 1930. aasta liiklusseadusega, kus kehtestati kõikidele mootorsõidukitele kohustuslik kindlustus. Samas kaotati tollase seadusega eelnevalt kehtestatud kiiruspiirangud ehk sisuliselt võis autoga sõita nii kiiresti kui süda soovis. Aga alati ei saagi esimese korraga kõike õigesti.

Ka Eestil on võrdlemisi värvikas kindlustusseltside ajalugu

Eestis hakkasid esimesed kindlustusfirmad aktiivsemalt tegutsema 20. sajandi alguses, kuigi 1866. aastal asutati siin Tallinna Alevite Vastastikuse Tulekinnituse Selts, mis “kinnitas” (1923 võeti kasutusele termin kindlustus) hooneid põlengute vastus. Koos Eestis iseseisvumisega 1918. aastal laienes vahepeal Tallinna Teise Vastastikuse Tulekinnituse Seltsi nime kandnud organisatsioon ning 1919. aastast tunti seda Esimese Eesti Kinnituse Seltsi (EEKS) nime all.

1940. aastal kindlustusseltsid riigistati ning tollasest EEKSist sai Riikliku Kindlustuse Talitus, mida nii saksa kui nõukogude okupatsiooni ajal korduvalt ümber nimetati. Alles 1991. aastal, koos Eesti taasiseseisvumisega, kadus seltsi nimest “ENSV” ning kuni 1996. aastani tegutses see riikliku aktsiaseltsi Eesti Kindlustuse nime all.

Riiklik firma Eesti Kindlustus erastati pärast seda aktsiaseltsiks Eesti Kindlustus.
12. juulil 1998 ühinesid Hansapank ja Hoiupank ning Eesti Kindlustuse põhiomanikuks sai Hansapank.

Mais 1999 ostis Yritys-Sampo ära Eesti Kindlustuse kahjukindlustuse ehk tütarettevõtte AS Eesti Varakindlustus.  1999. aasta detsembris kanti äriregistrisse ühinenud seltside (Eesti Kindlustus, Polaris-Vara ja Sampo Kindlustus) uus ärinimi AS Sampo Eesti Varakindlustus.

Sampo võõrandas oma kahjukindlustusega tegelevate tütarettevõtjate (nende hulgas AS Sampo Eesti Varakindlustuse) aktsiad Rootsi kahjukindlustusseltsile If P&C Insurance Holding Ltd, omandades samal ajal selles ettevõttes suurosaluse ning 23. jaanuarist 2002 sai Sampo Eesti Varakindlustuse uueks ärinimeks AS If Eesti Kindlustus.

Sampo ja Ifi vahelise lepingu alusel kasutas If Eesti Kindlustus 2002. aastal Sampo kaubamärki. 1. jaanuarist 2003 kasutatakse kaubamärki If Eesti Kindlustus (If). Nimi If viitab Rootsi emafirmale ning Eesti Kindlustus aktsiaseltsi ajaloole.

Alates 12. juunist 2009 on If Kindlustse uus ärinimi If P&C Insurance AS.