Jaguari maailm

Neli ümmargust tuld ning kuus, kaheksa või kaksteist silindrit: 50-aastase Jaguar XJ lugu

Jaguar E-Type ei pruugi olla selle margiga kõige sagedamini seostatav mudel. Väga paljudele inimestele toob nimi “Jaguar” esimesena vaimusilma elegantselt sihvaka sedaani, millel on ees neli ümmargust tuld.

Teisisõnu meenub neile – võibolla nende enese teadmata – Jaguar XJ. Tänavu sai see mudel 50-aastaseks.

Sealjuures on XJ põlvkondi olnud tolle poole sajandi jooksul nii vähe, et piisab ühe käe sõrmedest.

Ainus 12-silindriline

Kuuekümnendate teiseks pooleks oli Jaguari mudelipalett paras puder ja kapsad: ainuüksi erinevaid sedaane oli nelja seeria jagu. Uus, suur ja mugav, ent samas kiire ja hästi juhitav sedaan XJ loodi neist enamuse asendamiseks.

Vanade Jaguarite fännid teavad, et 1968. aastal müügile jõudnud XJ jäi viimaseks “kaslaseks”, mille loomise juures oli selle automargi looja sir William Lyons, kes hakkas ka ise XJ-ga sõitma. Muidugi oli suure bossi sõiduvahendil kahest toona pakutud mootorist suurem, 4,2-liitrine ridakuus. Väiksem jõuallikas oli 2,8-liitrine kuuesilindriline.

1972. aastal hakati aga kapoti alla pakkuma midagi eriti vägevat: 5,3-liitrist mootorit, millel silindreid koguni 12! Tegu oli tollal ainsa seeriaviisiliselt toodetud V12-mootoriga sedaaniga ning ühtlasi kiireima neljaistmelise autoga. Tippkiirus küündis 225 kilomeetrini tunnis.

Silindrite arvu järgi pandi sedaanile ka nimesid. Ridakuued olid XJ6 (eristamise mõttes lisati järgi veel ka töömaht) ning V12 loogiliselt XJ12.

Eriti luksuslike versioonide puhul kasutati Jaguari marginime asemel Daimleri kaubamärki. Kuuesilindrilise versiooni puhul oli mudelinimeks Sovereign, 12-silindrilise korral Double-Six. Lisaks pakuti tavapäraselt kümmekond sentimeetrit pikema teljevahega varianti.

Lisandub kupee

1974. mudeliaastaks läbis XJ esimese uuenduskuuri. Tähtsamaid uudiseid oli kolm.
Esiteks asendati 2,8-liitrine mootor 3,4-liitrisega. Teiseks loobuti mõne aja pärast lühema teljevahega versioonist. Ent tollelesamale lühemale põhjale hakati ehitama uue keretüübiga XJ: ilma uksepostita stiilset kupeed!

Kupee-XJ elu kujunes siiski lühikeseks ja problemaatiliseks. Kõigepealt lükkus selle tootmisesse minek arendustöö käigus tekkinud tagasilöökide tõttu edasi, seejärel saabus aga veelgi saledam sportkupee Jaguar XJS, mis sõi margisisese konkurendi turuosa ära.

1979. aastal toimus teine mudeliuuendus. Välimuse kohendamise töö telliti Pininfarinalt. Niinimetatud kolmanda seeria XJ-le lisandus ajapikku uut mugavusvarustust, nagu näiteks pardakompuuter või kiirushoidik.

Kaks erinevat autot

1987. aastal jagunes XJ seeria kaheks autoks. Vana mudelit toodeti edasi üksnes 12-silindrilisena, erineva suurusega kuuesilindriliste jaoks loodi aga uus, veidi kompaktsem ja väiksemate tootmiskuludega mudel XJ40. Maakeeli öeldes on tegu kandiliste tuledega XJ-ga.

Vana versiooni tootmine lõppes 1992. aastal. Seejärel koliti 12-silindriline mootor XJ40 kere peale. Selle töömaht oli tolleks ajaks kuueliitriseks kasvanud.

Muide, 12-silindriline XJ40 sai samuti neli ümmargust tuld. Jaak Joala sõitis kunagi sellisega. Tänapäeval on niisugune versioon üsna haruldane, sest seda lihtsalt ei jõutud kuigi palju valmistada, enne kui uus mudelipõlvkond peale tuli.

Aegade ilusaim XJ

1990. aastal oli Jaguari margi omandanud Ford. 1994. aastaks valmis tolle autohiiu käe all uus XJ, tehasekoodiga X300.

Neli ümmargust esituld ja kurvikas kapott olid tagasi! Muus osas võeti palju üle XJ40 põlvkonna Jaguarilt. Mootorid olid jätkuvalt kuue- ja 12-silindrilised, aga neljaliitrist ridakuut sai nüüd ka ülelaadimisega.

1997. aastal läbis mudel uuenduskuuri, mille käigus muutus välimus minimaalselt, aga uueks nimeks sai XJ8. Mõttega lugejad saavad aru, mis selle taga oli: kasutusele võeti kaheksasilindrilised mootorid, mis asendasid nii kuue- kui vananenud 12-silindrilise jõuallika.

Selle mudelipõlvkonna Jaguar XJ disaini peetakse tavaliselt kõige täiuslikumaks. Kas parem on uuenduse eelne või järgne versioon, on juba maitse asi, ent rohkem tundub olevat viimase eelistajaid.

Alumiinium on kerge ja hea

2003. aastal saabunud uus XJ jätkas välimuselt õnnetunud eelkäija rada, aga selle vormid muutusid mõnevõrra ümaramaks. Kogu kere oli nüüd alumiiniumist, mis mitte üksnes ei korrodeeru, vaid on ka plekist palju kergem.

Too kergus avas uuesti ukse kuuesilindrilisele mootorile, mis passis mudeli baashinna alandamiseks väga hästi. Sedapuhku asetsesid kolmeliitrise mootori silindrid V-asendis. Ning muide, kui formaati muutnud Top Gear 2003. aastal esimest korda aastaauhindu jagas, omistati aasta üllataja tiitel justnimelt kuuesilindrilisele Jaguar XJ-le.

Sellegipoolest ei olnud kolmeliitrisel pikka pidu, sest esimest korda hakati XJ-le pakkuma diiselmootorit (2,7 V6), mis oli palju populaarsem valik.

Uutmoodi olevik ja tulevik

2009. aastal müügile jõudnud XJ erineb oma eelkäijatest täielikult. Nelja ümmargust esituld pole, selle asemel püüab välimuses pilku pikk pagasnikuosa ja voolavad tagatuled, mida kutsutakse kassikäppadeks.

Jeremy Clarkson kasutas Top Gearis ülelaadimisega viieliitrise mootoriga versiooni, et jõuda aasta lühimal ööl enne koitu Suurbritannia läänekaldalt idakaldale. See ka õnnestus! Clarkson tõdes, et XJ pakub sportautolikku tunnet ning on omas klassis innuka juhi jaoks ainus õige valik.

Sama mudelipõlvkonna XJ-d valmistatakse seniajani. Nii pikk tootmisaeg on tänapäeval erandlik ja Jaguar töötab tuleviku-XJ kallal. Plaani järgi sünnib “suur Jaguar” uuesti elektritoitel sõidukina. Ideeautode disainikeel meenutab I-Pace’i oma.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.