Ütled “rootormootoriga sportauto”, ja mõtled … Mida?
Võibolla tuleb esimesena meelde Mazda RX-8, mis oli eelmisel kümnendil paljude jaoks näide sellest, kuidas üks nelja uksega auto välja peaks nägema. Või siis hoopis esimene omasugune – legendaarne Mazda Cosmo. Ent suure tõenäosusega meenub kõigepealt hoopis Mazda RX-7, mida toodeti läbi kolme mudelipõlvkonna pea veerand sajandit.
Tänavu möödus RX-7 sünnist 40 aastat.
Väiksusel on eeliseid
1978. aastal jõudis Mazda nii kaugele, et ajale jalgu jäänud töntsaka, samuti rootormootoriga kupee RX-3 võis minevikku parkida. Kohal oli uus, märksa “libedama” välimusega päris sportauto RX-7.
Värske mudel oli mitmes mõttes kompaktne. Mootori töömaht oli jõuallika tüübile omaselt niikuinii väike (1,2 liitrit), ent sõna otseses mõttes laiutatud poldud ka väliste mõõtmetega.
See tähendas RX-7 kodumaal Jaapanis suuri eeliseid, sest tolle auto ostjad pääsesid soolastest maksudest, mis tolles riigis piraka mootoriga või muidu suurtele sõidukitele olid kehtestatud.
Ometigi müüdi tervelt 80 protsenti enam kui 470 000-st esimese põlve mudelitest hoopis USA-s. Esisillast tagapool paiknev mootor (hea kaalujaotus!) ja väike kaal (veidi üle tonni) olid toona nähtavasti omadused, millest osati igal pool lugu pidada.
Mazda RX-7 oli autospordis tegija. Selle veenvaks tõestuseks on fakt, et 1981. aastal võideti sellega Belgias kuulsal Spa ringrajal 24-tunni sõit. Edestati nii kolmeliitriseid Ford Caprisid kui 5,7-liitrise mootorivolaskiga Chevy Camarosid!
Olla nagu Porsche
1985. aastal saabus järgmise põlvkonna RX-7. Kui esimese generatsiooni autot luues võtsid Mazda insenerid šnitti Lotus Elanist, siis sedapuhku uuriti põhjalikult esimootoriga Porschesid, mudeleid 944 ja 924. Jaapanlased lihtsalt nägid, et need on head sportautod, mida saadab ka müügiedu.
Uus RX-7 sai vanast omajagu raskem ja mugavam, kuid sportauto essents kaduma ei läinud. Endiselt kriiskas kapoti all rootormootor, mis lausa vajas piisavat annust kõrgeid pöördeid. Loomulikult eeldusel, et õli on puhas ja selle tase normis.
Teise põlvkonna RX-7 oli ainus, mida pakuti ka muu keretüübi kui kupeena. Nimelt kabrioletina. Selle pehmekatuse peale tõmbamise ja alla laskmise süsteemi peeti omal ajal mugavaks ja elegantseks lahenduseks.
Kaaned ja postrid
Võib võtta lahjemat sorti mürki selle peale, et Gran Turismo, Need for Speedi ja teiste samalaadsete mängude peal üles kasvanud inimeste jaoks on olemas üks RX-7 – selle viimane, kolmas põlvkond, mida valmistati aastatel 1992-2002.
Üheksakümnendatel ja nullindate algul ehtis Mazda RX-7 nii mõndagi kaant või postrit. Huvitav oli too mudel olnud algusest peale, nüüd aga oli sellel ka välimus, mis jäi silma ja paelus.
Võib öelda, et kui esimese generatsiooni mudeli puhul saadi inspiratsiooni brittidest ning teise puhul võeti eeskuju sakslastest, siis sedapuhku olid jaapanlased teinud väga jaapanipärase disainiga auto.
Jaapani asjaks jäi see aga paljuski ka müügi mõttes. Euroopas lõpetati RX-7 pakkumine aastal 1996, USA-s ja Kanadas juba aasta varem. Terves Euroopas kokku müüdi ametlike esinduste kaudu kõigest 1152 kolmanda põlve RX-7. Tõsi, vasakpoolse liiklusega Suurbritannias õitses niisuguste autode Jaapanist sisse toomise äri.
Kui turbolaadur oli jõudnud juba esimese põlve auto kapoti alla, siis kolmas generatsioon oli maailma esimene niinimetatud järjestikkuste turbodega rootormootoriga auto. See tähendab, et 1800 pöördel minutis rakendus esimene, väiksem turbo, ning alles 4000 pöörde peal ja täisgaasiga kiirendades suurem turbo.
Viimaseks jäänud RX-7 on tänaseni tuunimiskultuuris prominentsel kohal. Tuntud Uus-Meremaa driftiga Mad Mike Whiddett ehitas mõned aastad tagasi sellisest aga tuld sülgava metslase.
RX-7 järglaseks, ehkki mitte otseseks, sai loo alguses nimetatud RX-8, mille tootmine vältas 2012 aastani. Pärast seda pole saanud vabrikulõhnalist rootormootoriga sportautot kuskilt osta, ehkki Mazda on selles suunas mõtteid mõlgutanud. Kuid ehk algab ükspäev aega …
