Jaapani autotööstus on väga mitmepalgeline. Ühtepidi toodetakse väga kvaliteetseid ja mõistlikke autosid. Teises servas on vaid jaapanlastele omased ja seal populaarsed sõidukid, mis meile tunduvad veidrad, näiteks kei-autod.
Mazda T2000 on aga midagi nende kahe maailma vahepealset. Teistsugune aga ülimalt praktiline.
1931. aastal tuli turule Mazdago. Uus firma, uus sõiduk. Kõige õigem oleks seda nimetada vist kastiga mootorrattaks. Hoolimata sellest, et tegemist oli uue tulijaga ja algul müüdi neid läbi Mitsubishi võrgustiku, sai sõiduk populaarseks ja firma jäi ellu.
Peale teist maailmasõda tuli turule kolmerattalise Mazda juba kolmas põlvkond, mille inseneriks oli Kenichi Yamamoto. Temast sai hiljem ka ettevõtte juht ning vankelmootori kasutuselevõtu eestvedaja.
Enne kõike seda tegi ta aga pisikesi kuid olulisi asju, näiteks lisas sõidukile tuuleklaasi. Mida aastad edasi, seda rohkem lisasid sõiduk sai – lenkstangi asemel rool, pidurivõimendi, käigud, uksed, soojendus ja muu tänapäeval elementaarne.
Kandevõime lausa kaks tonni
1970ndateks oli T2000 muutunud juba väga võimekaks. Hoolimata oma rollerilikust välimusest ja kolmest rattast, kasutati mootorina nelja silindriga kaheliitrist mootorit, millel võimsust 81 hobujõudu.
Kõige hämmastavam on selle juures tema kandevõime. Sellised kolmerattalised suutsid vedada kuni 2 tonni kaaluvaid koormaid, mis on kaks korda rohkem, kui mõnigi tänapäevane pikap.
Mis tagab aga suure kandevõime ja praktilisuse on fakt, mis pildilt ei tarvitse välja paista – selle sõiduki tegelikud mõõtmed. Aastakümnete jooksul oli nunnu “rolleri” pikkus kasvanud ligi 6 meetrini, laius 1,8 ja kõrgus üle kahe meetri. Sisuliselt kolmerattaline veoauto.
Ümberminek ei olnud probleemiks
Kuigi kolme ratta konfiguratsiooni üle on näiteks Top Geari saatejuhid palju nalja visanud, tuues näiteks Reliant Robini õnnetut mudelit, siis T2000 oli nii hästi ehitatud, et ümberminemise probleeme sellega ei kaasnenud.
Lisaks on sellisel disainil väga oluline eelis manööverdatavuse osas, mis oli oluline nii kitsastel mägiteedel kui ka tihedasti asustatud linnades.
Alahinnata ei saa ka rahalist kokkuhoidu. Kolmerattalised olid tunduvalt madalamalt maksustatud ning loomulikult kulus ka tootmisel vähem raha, sest rattaid ju nelja asemel vaid kolm.
Sõidukogemus on allikatele tuginedes päris kummaline. Pöörderaadius on üliväike, aga roolitunnetus väga harjumatu, sest autot keerates liigub ta harjumuspärasest erinevalt.
Mootor asub istumise all ja loomulikult mingist vaikusest või mugavusest pole juttugi. Sõiduk hüpleb ja rappub korralikult. Kuigi jõudu on päris palju, siis tippkiirused jäävad kuskile 80 km/h lähistele.
Vaata videost, milline T2000 liikluses välja näeb:
