Mazda on tootnud aegade jooksul mitmeid põnevaid mootoreid. Kõige paremini on tuntud Mazda rootormootorid ning SkyActiv ja SkyActiv-X tehnoloogia. Ent üheksakümnendatel ja nullindate algul pakkus ta oma uhkeimale sedaanile hoopis kolmandat moodi huvitavat jõuallikat.
Jutt käib Eestiski üldse mitte tundmatust mudelist Xedos 9, mida Ameerikas teatakse nimega Millenia. Mitteteadjatele olgu öeldud, et Xedos 9 oli 5. seeria BMW mõõtu auto, mis üritas saada nooblite sakslaste vastu väga hea hinna ja varustuse suhtega.
Niisuguse Mazda kapoti alt leiab ainult V6-bensiinimootoreid. Enamasti on nende töömahuks kas kaks või 2,5 liitrit ning midagi ülearu keerulist või tavatut neil pole – tavalised vabalthingavad “veekuued”.
Üks takt, kaks faasi
Ent nii Jaapanis, Euroopas kui USA-s oli valikus veel kolmaski, märgatavalt kallim jõuallikas, mille suuruseks märgiti kas 2,25 või 2,3 liitrit (täpne töömaht on 2255 kuupsentimeetrit) ning mille lõppu kirjutati nimi “Miller”. See viitas Milleri tsüklile.
Mis asi on Milleri tsükkel? Lausega: tegu on neljataktilise sisepõlemismootoriga, mille töötsükkel on tavapärasest natuke erinev.
Kui tavaliselt sulgub õhu ja kütuse segu silindrisse laskev sisselaskeklapp hetkel, mil kolb hakkab uuesti üles liikuma ning segu kokku suruma, siis Milleri tsükli puhul on niinimetatud survetakt kahefaasiline. Esimeses faasis on sisselaskeklapp endiselt avatud, nii et osa segust liigub sisselasketrakti tagasi. Klapp sulgub siis, kui kolb on läbinud teekonnast alt üles umbes neljandiku.
Nüanssidesse laskumata seisneb sedamoodi töötava mootori mõte selles, et kütust kasutatakse efektiivsemalt ehk seda kulub vähem. Puuduseks on aga, et mootor arendab vähem võimsust.
Nimetatud mure lahendamiseks pruugitakse Milleri tsükliga mootorites ülelaadimist, tavaliselt (seal hulgas Mazda puhul) niinimetatud Roots-tüüpi ülelaadekompressorit. Tulemuseks on jõuallikas, mis on tavalisest neljataktilisest sisepõlemismootorist võimsam, efektiivsem ja rafineeritum.
Mazda näitel tuleb plusside nimekirja kanda ka lahe, kompessori ulgumist täis hääl täie jõuga kiirendamisel.
Lahe küll, aga…
Jutuksolev mootor, tehasekoodiga KJ-ZEM, arendas omas ajas üsna muljet avaldavad 157 kilovatti (214 hobujõudu) ning 295 njuutonmeetrit väändemomenti. Sellise jõuallikaga Xedos 9 tippkiiruseks märgiti 235 kilomeetrit tunnis ning paigalt sajani kiirendamine võttis aega 9,5 sekundit. Viimase näitaja konteksti panemiseks tuleb märkida, et käigukastiks oli neljaastmeline automaat.
Mazda Xedos 9/Millenia oli üheksakümnendatel ja selle sajandi algul ainus masstoodetud Milleri tsükliga auto. Ometi ei paigaldanud Mazda seda mootorit ühelegi teisele mudelile ning saatis selle hingusele pärast seda, kui otsustas suhteliselt edutu Xedos 9/Millenia tootmise 2002. aastal lõpetada. Põhjus on lihtne: keerulise mootori valmistamiskulud olid suured.
Niisuguse jõuallika harvaesinevusest kõneleb fakt, et Mazda USA otsis selle aasta algul avalikult heas seisukorras ja võimalikult varajast Milleri-mootoriga Mazda Milleniat, et see oma kollektsiooni lisada. Kas otsingud on vilja kandnud, on Autogeeniusele teadmata.
