Neste kemikaalide ringlussevõtu asepresident Heikki Färkkilä toob välja kolm olulist läbimurret, mille toob taaskasutatava plasti kasutamine ja ringlussevõtmine.

Keemilise ringlussevõtu maailm on Heikki Färkkilä sõnul praegu väga paljutõotav ja põnev, sest läbimurdelise tööstusvaldkonna lahendused aitavad meid päris mitmel moel. Siin on kolm olulist põhjust, miks see meile praegu väga oluline on.

Läbimurre number 1: riskivaba tööstusvaldkonna loomine investoritele

Teaduslikult pole keemiline ringlussevõtt mingi probleem. Mitmed vastavad tehnoloogiad on juba end hästi tõestanud ja kasutatavad, nagu näiteks gaasistamine, depolümerisatsioon või termiline vedeldamine. Kuid praegu kasutatakse neid lahendusi enamasti vaid väikesemahulistel demonstratsioontootmistel, kus esimesed äriüksused alles alustavad oma tööstuslikku tegevust. 

“Usun mitme erineva tehnoloogia koos eksisteerimisse,” lisas Färkkilä. “Igaühel neist on oma eelised ja need sobivad erinevat tüüpi materjalide jaoks.”

Tulevikus korraldatakse Neste asepresidendi arvates kemikaalide ringlussevõttu kohapeal, valides igas konkreetses kohas vastavalt kohalikele oludele kombinatsiooni erinevatest tehnoloogiatest, mis sobivad kõige paremini jäätmevoogude mahu ja tüübiga.

Selleks, et taaskasutus aga oleks võimalikult taskukohane, peavad need uued tehnoloogiad muutuma demonstratsioonimahus tootmiselt tööstuslikule ulatusele ja just seal oodataksegi praegu suurimat muutust. Nimelt peab olema investeerimine ringlussevõtu tehnoloogiatesse riskivabam, et investeeringuid saaks kaaluda ka näiteks pensionifondide, jäätmekäitlus- või kommunaalettevõtete poolt, kes tegutsevadki tavaliselt suhteliselt madala riskiga valdkondades.

Praegu võib investoritel olla veel veidi keeruline hinnata, kui küps on uus ringlussevõtu tööstustehnoloogia ja neid rakendavad ärimudelid. Tööstuse selle valdkonna arengu läbipaistvamaks muutmiseks ja uute lahenduste kiirendamiseks soovibki Färkkilä tuua eeskujuks ettevõtteid, kes juba kasutavad keemilist ringlussevõttu. Selleks jagatakse infot, kui palju jäätmeid nad on suutnud lähteaineks muuta ning kui palju plastikut nad on sel viisil tootnud.

Erinevate keemiliste ringlussevõtu meetodite tegeliku ulatuse osas selguse saamine lihtsustab investorite otsustamist, milliseid tehnoloogiaid toetada, ja see viib lõpuks suuremate ja taskukohasemate ringlussevõtu lahendusteni, mis võivad potentsiaalselt juba palju laiemalt levida ja tootmise hinda vähendada.

Färkkilä näeb juba praegu üsna suurt nõudlust plastijäätmetest kemikaalide ringlussevõtu järele. “Taaskasutatud vaikude järele on nõudlus palju suurem, kui pakkumine,” hindab ta hetkeolukorda. See nõudlus tuleb eelkõige tööstusharudelt, kus praegu ei saa mehaaniliselt ümbertöödeldud plasti kasutada. Näiteks meditsiinilisi seadmeid, teatud toidupakendeid või laste mänguasju saab nüüd valmistada ainult toorplastist, kuid keemiliselt ümbertöödeldud lähteainetest valmistatud plastid võiksid vastata täpselt samadele kvaliteedikriteeriumidele, nagu esmakordselt kasutatavast toorainetest plast.

Kuid tarbijate nõudlus ei saa ainuüksi juhtida fossiilsete materjalide ülemaailmset asendamist ringlussevõetud ja taastuvate materjalidega, mis viib meid järgmise vajaliku läbimurdeni.

Läbimurre number 2: järjepidevad ja selged rahvusvahelised eeskirjad

“Kuna keemiline ringlussevõtt on endiselt uudne tehnoloogia, on sellele kehtivad regulatsioonis olnud väga mitmetähenduslikud,” nentis Färkkilä. “Näiteks on ebaselge, kas kemikaalide ringlussevõttu käsitletakse ringlussevõtu eesmärkide arvestamisel ikka jäätmete ringlusse võtmisena.”

Niikaua kui määrustes kasutatakse ringlussevõtu selliseid määratlusi, mis katavad vaid mehaanilist ringlussevõttu (ehk hakitud plastijäätmetest uue toorme tootmist), on keemiliste ringlussevõtu jaoks eelised piiratud. Kuid see hakkab peagi muutuma: “Esimesed juhtivad riigid Euroopas tunnistavad nüüd, et me ei räägi enam mehaanilise ringlussevõtu ja keemilise ringlussevõtu konkurentsist, vaid täiendavate lahenduste portfelli loomisest,” selgitas Färkkilä. “See kajastub uutes määrustes, milles käsitletakse keemilist ringlussevõttu samasuguse ringlussevõtu vormina ning mis ei ole enam identne energia taaskasutamise või prügilasse ladestamisega.”

Kui on selgunud, milliseid taaskasutuse meetodeid plastjäätmete töötlemisel kõige laiemalt kasutatakse, on võimalik rakendada ka lähteaine või lõpptoote kvaliteedinõudeid käsitlevaid määrusi.

Praegu, arvab Färkkilä, pole kvaliteedistandarditest veel võimalik rääkida, sest keegi ei tea, millised lahendused saavad domineerivateks.

Läbimurre number 3: plastmaterjali kasvav väärtus suunab investeeringud jäätmete kogumisse

Suurim vajalik muudatus oleks jäätmete kogumise ja töötlemise infrastruktuuri laiendamine. Praegu pole plastjäätmete kogumine kaugeltki täiuslik.

“Plastik ei satu ookeanidesse sellepärast, et seda ei töödeldud ümber,” selgitab Färkkilä, “see satub maailmamerre, kuna seda ei olnud nõuetekohaselt kogutud ja hoitud. Lisaks suurte keskkonnaprobleemide tekitamisele on selle ringlusse suunamata jätmine tohutu raiskamine.”

Paljude plastpakendite tüüpide jaoks pole veel olemas korralikke ringlussevõtu lahendusi. Ilma nendeta saab suurest hulgast toodetud plastist lihtsalt kuluartikkel, mitte väärtuslik tooraine, mida taaskasutada. Keemiline ringlussevõtt võib aga seda muuta.

Vaata plastide taaskasutuse kohta lähemalt Neste videost: