Uute toorainete otsimisel võib lasta fantaasial lennata ning peale mitmeaastaseid tehnoloogilisi uuringuid võibki öelda, et isegi päris pöörased mõtted võivad juba lähiaastatel teoks saada. Näiteks on praegu tehnoloogiliselt võimalik sünteesida kütust tavalisest veest ning õhus leiduvast süsinikdioksiidist.
Fossiilkütuste ja naftapõhiste toodete asendamine taastuvate energiaallikatega on üks suurimaid inimkonna ees seisvaid väljakutseid ning sellele probleemile ei ole praegu veel päris üht head lahendust. Samas on juba võimalik kasutada paljusid elujõulisi alternatiive. Näiteks saab kütust ja plastmaterjalide toota metsanduse jääkidest, olmejäätmetest või vetikatest, et asendada praegused maailma toitvad naftapõhised toorained. Vaja on ka täiesti teistsugust lähenemist, nn. Power-to-X tehnoloogiaid.
Power-to-X aitab muuta taastuvenergia mõneks vajalikuks tooraineks, nagu näiteks vesinikuks, muud liiki kütuseks või isegi kemikaalideks ja toormematerjalideks, mida saab kasutada uute toodete valmistamiseks.
Power-to-X põhitehnoloogia on põhiliselt elektrolüüsi protsess, kus vesinikku, mille energia massiühiku kohta on kõige suurem ja mis põleb 100% heitmevabalt, toodetakse elektrit kasutades. Taastuvatest allikatest, näiteks tuule- või päikeseenergiast pärit ülejäänud elektri tarbimisel saab seda tehnoloogiat kasutada taastuva vesinikukütuse tootmiseks. Lisaks puhtale vesinikule võib aga sünteesida õhust võetud kasvuhoonegaasist – süsinikdioksiidist veel vedelaid või gaasilisi süsinikuühendeid sisaldavaid materjale kütuste või plastide tootmiseks.
Uus tehnoloogia võimaldab tegelikult üsna lähemas tulevikus minna täielikult taastuvenergiale, muutmata oluliselt praegust transpordi-, kütte- ja tööstus-struktuuri. Kasutades lähteainena tööstuslikke CO2 heitkoguseid, võivad Power-to-X tehnoloogiad muuta heitmed hoopis väärtuslikuks tooraineks.
Alloleval joonisel on lähemalt näha, kuidas Power-to-X tehnoloogia toimib:
Kõigepealt toodetakse päikese-, tuule- või hüdroenergiast elektrit, mille ülejäägiga elektrolüüsitakse veest vesinikku (H2). Eraldub puhas hapnik. Selle võib samuti kokku koguda, sest elektrolüüsitud puhast hapnikku on hädasti vaja nii tööstuses kui meditsiinis. Seejärel võib vesinikuga panna reageerima õhust võetud süsihappegaasi ja tulemuseks on traditsioonilistele kütustele sarnanevad sünteetilised süsinikuühendeid sisaldavad ained, mida saab kasutada olemasolevates autodes, lennukites ja laevades.
Kokkuvõtteks annab see lahendus võimaluse jätkata mõnda aega traditsiooniliste transpordivahenditega, kuid loobuda kasvuhoonegaase tekitavatest fossiilsetest kütustest.
