Ettekujutus jätkusuutlikust tulevikulinnast kui “targast linnast”, mille elu juhivad täpselt andurid ja tehisintellekt, ei pruugi vastata päris tõele. Ajakirjanik Nick van Mead kirjutab Neste blogis, miks võib meie ettekujutus tuleviku linnadest tõele mitte vastata ning mida siis tegelikult võiks oodata juba ühe aasta, kahekümne aasta või sajandi pärast.

Esiteks kujutatakse van Meadi sõnul kauges tulevikus ette suurlinnu endiselt kas New Yorgi või Mexico City sarnaste metropolidena, ainult palju suurematena. Võib-olla lendavad siis tänavate kohal droonid ja toovad kaupa kohale. Tegelikult on aga saja aasta pärast maailma suurimad linnad ning metropolid ilmselt hoopis Lagos Nigeerias, Kinshana Kongos ja Dar Es Salaam Tansaanias. Kas need praegu suhteliselt kaootilised keskused on siis puhtad, organiseeritud ja inimsõbralikud?

Seda on praegu raske ennustada, aga ega ilmselt siis enam muud võimalust pole, kui kliimasoojenemine on muutnud enamuses maailma linnadest vajalikuks konditsioneeri kasutamise ning aina rohkemates piirkondades tõuseb temperatuur üle 50 kraadi. Ühes maailma kuumimas piirkonnas Araabia Ühendemiraatides ehitati Abu Dhabi lähedale kõrbe näidislinn Masdar City, mis vastab täpselt meie ettekujutusele nii-öelda targast linnast: andurite, sensorite, targalt juhitud süsteemidega linnas on luksusmajad, kuid puudub elu. Täpselt planeeritud ja juhitud linn on küll luksuslik, kuid sinna ei tule eriti inimesi. See kõik on liiga kallis. Üheks oluliseks mugava elamise tunnuseks on heal linnal ka see, et see soodustab inimeste kokkusaamist, spontaanseid ettevõtmisi ja vabadust oma ajaga teha seda, mida ise tahad.

Võib-olla on lahenduseks Ebenezer Howardi poolt 19. sajandi Inglismaal välja käidud mõte, et lihtne elu kasvõi oma väikese aiakesega ja roheliste parkidega on hoopis mõnusam, kui ülitargas linnas, kus kõik on ette planeeritud ja iga ruutmeeter täpselt kasutusel? Linnaplaneerija Howard algatas nii-öelda aedlinnade liikumise, mis on siiani üks väga oluline osa linnade planeerimisel rohelisemaks ja inimsõbralikumaks.

Praegu tunduvad kõige jätkusuutlikumas suunas liikuvat Põhjamaade ja Kanada linnad. 

Talvel võib Kopenhaageni tänavatel näiteks olla tunnistajaks omapärasele vaatepildile: kui lund on sadanud, puhastab linn jalgrattateed veel enne, kui hakkab autoteid puhastama. Kopenhaagenil on tulevikutranspordi suhtes selged prioriteedid.

Taani pealinn on lubanud saada 2025. aastaks ehk kõigest viie aasta pärast maailma esimeseks süsinikuneutraalseks linnaks. Kopenhaagen on juba alates 2005. aastast vähendanud süsinikdioksiidi heitkoguseid 42 protsenti ja see muutus pole toimunud heaolu arvelt. Vastupidi – see kõik on juhtunud 24-protsendise majanduskasvu käigus.

Teine jätkusuutlike linnade poolest tuntud riik on Kanada, kus The Economisti kõige elamisväärsemate linnade TOP 10 seas on kaks linna – Vancouver ja Calgary. Vancouveris elav Brent Toderian, kes oli kuus aastat linna peaplaneerija, selgitab, mida Vancouver on õigesti teinud: „Oleme aastakümneid keskendunud oma linnas jalakäijatele, teeme linna jalutatavaks, rõhutame loodust ning keskendume linnaosadele kui kogukondadele ja peredele. Näeme vaeva selle nimel, et inimsõbralik elukoht oleks kõigile kättesaadav.”

Toderiani sõnul on kõigil linnadel sarnased probleemid ja üksteiselt on võimalik õppida, kuidas vähendada saastet, korraldada liiklust ja anda jalakäijatele võimalus tervislikult liikuda.

Ehkki eesmärk on linnadel muuta transport puhtamaks, on selge, et vahendeid eesmärgini jõudmiseks on kahesuguseid – kiireid ja pikaajalisi.

Paljudes riikides ja linnades räägitakse keskkonnasõbralikust transpordist, keskendudes elektrisõidukitele ja taastuvallikana vesiniku kasutamisele kütusena. Ehkki mõlemad on kindlasti väga olulised ja puhtad lahendused, ei saa linnad neid massiliselt kohe rakendama hakata.

Toetumine sellistele kaugema tuleviku lahendustele aga võibki tähendada lõpuks seda, et hetkel ei muutu midagi. Paljud linnad teevad 2030. aastaks plaane palju innukamalt, kui 2021. aastaks, kuid siiski vajavad linnad hädasti lahendusi heitkoguste vähendamiseks ja õhukvaliteedi parandamiseks juba praegu. Norras on ehk juba võimalik transporti kiiresti elektrifitseerida, aga teistel on vaja ka muid üleminekulahendusi.

“Oleme ausad, meil pole kohe homseks eriti palju võimalusi,” ütleb Neste teadus- ja arendustegevuse, toodete ja rakenduste juht Teemu Sarjovaara. “Kui rääkida elektrisõidukitest, siis võib-olla ainult Norra on piisavalt jõukas ja edasijõudnud, et transporti elektrifitseerida ning hakata puhast energiat kohe kasutama. Teiste riikide jaoks pole ka toodetud elekter nii puhas, et see elektritranspordis efekti annaks.”

Alternatiiviks, mis on paljudel teenimatult kahe silma vahele jäänud, on taastuvallikatest diislikütus – puhtamalt põlev kütus, mis on rafineeritud jäätmetest ja jääkidest ning millel on fossiilsele diislikütusele väga sarnane keemiline koostis. See tähendab, et uutmoodi kütust saab olemasolevates diiselautodes kasutada kohe, ilma et oleks vaja teha üldse mingeid ümberehitusi. Teemu Sarjovaara kirjeldab seda üleminekut niimoodi: “Paagi täitmine võtab viis minutit ja peale seda oletegi juba jätkusuutliku transpordi kasutaja.”

Võrreldes taastuvallikatest toodetud diislikütuse süsinikdioksiidi heitkoguseid fossiilse diislikütuse heitkogustega, vähendab taastuvenergia kasvuhoonegaaside heitkoguseid kütuse olelusringi jooksul kuni 90 protsenti. See on võimalus, mida linnad ja omavalitsused saavad kohe kasutusele võtta. Keskenduda pole vaja ainult elektriautodele, sest sellega kaob praegu veel võimalus kiiresti ja kohe kohe heitmekoguseid oluliselt vähendada. Taastuvale diislikütusele üleminekul aga saab seda teha kohe, kasvõi viie minutiga.

Vaata lähemalt jätkusuutlike tulevikulinnade kohta Nick van Meadi artiklist Neste blogis.