Tõenäoliselt nõustuvad kõik, et linnasõitudeks sobib kõige paremini väikeauto, sest sellega on lihtne manööverdada ning see on ökonoomne.
Väikesed sõidukid on olulist rolli mänginud ka SEATi ja kogu Hispaania autotööstuse arengus. Vaatame järele, millised väikeautod sõitsid eelmise sajandi vältel SEATi tehasest välja.
SEAT 600: esimene väikesõiduk, mis kandis Hispaania autotootja märki
1957. aastal unistas peaaegu iga inimene oma autost. Toona oli Hispaanias peresõidukiks külgkorviga mootorratas, ent kogu elu muutus, kui turule toodi SEAT 600 – ideaalne sõiduk linnas liiklemiseks. Inimesed ei olnud harjunud sellega, et nende sõidukil on uksed, katus ja soojendus.
SEAT 600 oli omas ajas tõeline luksus, mida sai endale lubada ka keskklass. Sisuliselt suutis see auto viia puhkusereisile keskmise Hispaania pere kogu nende pagasiga.
Nõudlus SEAT 600 järele oli erakordselt suur – ootejärjekord oli juba enne tootmise algust üle kahe aasta pikk. Teisel tootmisaastal korrutati tootmismaht kuuega ning viis aastat hiljem oli mudelit toodetud juba üle 100 000.
Hiljem jõudis turule ka pisut võimsam SEAT 600 D, millele oli kapoti alla pandud 767 cm3 mootor. Uue mudeliga tõusis võimsus 13,4 kilovati pealt 18,6 kilovati peale.
1973. aastal lõpetas Hispaania autotootja SEAT 600 tootmise – aeg oli välja tuua uus mudel.
SEAT 133: esimene SEATi enda toodetud mudel
Pärast SEAT 600 16-aastast karjääri oli aeg küps uue ja turvalisema mudeli jaoks, mis oli veel moodsam, võimekam ja luksuslikum.
1974. aasta mais sündiski Hispaania autotootja järgmine linnaauto, mis kandis nime SEAT 133. See sõiduk oli praktiliselt sama suur kui SEAT 600, ent tunduvalt võimekama mootoriga: SEAT 133 sai endale 843-kuupsentimeetrise mootori, mis viis tagaratastesse vägevad 33 kilovatti.
SEAT 133 oli edukas ja võrdlemisi laialt levinud isegi väljaspool Hispaaniat. Ekspordiks toodeti enam kui 190 000 sõidukit. 1977. aasta lõpus toodeti seda SEATi litsentsi alusel ka Argentinas ja Egiptuses.
SEAT Panda: tõeline ikoon
Pealtnäha lihtsa disainiga, muutis 1980. aastal turule ilmunud SEAT Panda täielikult linnaauto kontseptsiooni. SEATi kõigil varasematel mudelitel asus mootor taga, aga nüüd viimaks otsustati see paigutada sõiduki etteotsa.
Tagasillas oli endiselt kasutusel jäigad lehtvedrud, kuid paigutatud pikisuunas. Tänu sellele sai Panda erakordselt hästi hakkama ka maapiirkondades nii suurte koormustega kui auklikel teedel.
Sõitjateruumis pakkus mugavust näiteks tagaiste, mida sai reguleerida kuni seitsmesse asendisse ning vajadusel muuta isegi “voodiks”.
Ka SEAT Panda eluiga polnud kuigi pikk. 1986. aastal ehk pärast kuue aastaseks saamist SEAT Panda tootmine lõpetati. Kokku jõuti valmis ehitada 463 000 sõidukit.
SEAT Panda on nüüd SEAT Marbella
1982. aasta veebruaris esitles SEAT mudeli Panda uut versiooni – Marbella. Sellel olid sametist polsterdatud istmed, udutuled ja viiekäiguline käigukast. Luksuslikkust lisasid veelgi metallikvärv ja omanäoline iluvõre.
Marbella nime kasutati esmakordselt 1983. aastal SEAT Panda luksversioonil. 1986. aasta detsembris sai sõiduk endale päris oma nimesildi – SEAT Marbella.
SEATi tehnikud töötasid välja uudse elektroonilise süsteemi, mis võimaldas katalüsaatorit kasutada heitgaaside puhastamiseks ilma kulukat sissepritset vajamata. Tänu sellele püsis 1969. aastal debüüdi teinud 903-kuupsentimeetrine mootor, mida kasutas ka Marbella, elus peaaegu 30 aastat.
Kokku ehitas SEAT ligi 600 000 Marbellat ning selle tootmine lõpetati 1998. aasta aprillis.
SEAT Arosa: ökonoomne diisel
Väike pagasiruum ja suur sõitjateruum – 1997. aastal esitletud SEAT Arosa muutis Panda päevilt tuntud linnaautode kontseptsiooni vastupidiseks. Lisaks kahele bensiinimootorile (1,0-liitrine 37 kW ja 1,4-liitrine 44 kW) tõstis SEAT Arosa esile ka ökonoomse diiselmootori.
Diiselmootor ja ökonoomsus on juba aastakümneid käsikäes käinud ning seda demonstreeris ka Arosa kapoti all olev 1,2-liitrine TDI. Kütusekulu oli sel mootoril 3 l / 100 km.
2004. aastal lõpetas SEAT oma ökoliikuri tootmise.
