Tänapäeval võib käigukang olla paljude jaoks kõige elementaarsem osa sõiduki salongist, kuid näiteks 40ndatel ei pruukinud mõnedel mudelitel tagurduskäiku isegi olemas olla.

SEATi blogi annab kiire ülevaate sellest, kuidas käigukangid ja -kastid on aja jooksul muutunud.

Viiekümnendatel kasutati käikude vahetamiseks roolisamba küljest väljaulatuvat kangi. Sellise lahenduse leiab näiteks SEAT 1400 mudelist. Juhi jaoks ei pruukinud selline kangi asukoht küll kõige mugavam olla, kuid vähemalt võimaldas see esipingile mahutada kolm inimest.

Meile tuttavama asukoha sai käigukang endale kuuekümnendatel, mil see tõsteti kahe esiistme vahele. SEAT 600s oli see lihtsalt pulk, millel otsas pall. Selle pulga abil võis siis manuaalselt nelja erineva käigu vahel valida. Selleks, et mootorit mitte liigselt pöördesse ajada, olid spidomeetril spetsiaalsed punased jooned, mis näitasid, millal käiku vahetada.

Palju kiiremat käiguvahetust võimaldas seitsmekümnendate läbimurre, kus autodele hakati käike lisama. SEAT 124 Sport 1600 oli tol ajal tootja esimene viiekäiguline auto, mille sedaanversioonil oli käigukang esmakordselt otseselt käigukastiga ühendatud.

Juba kümme aastat hiljem hakati rohkem rõhku panema ergonoomsusele ja mugavusele. Osades mudelites oli olemas roolivõim ning uued materjalid, et käiguvahetus samuti mugavamaks muuta.

Üheksakümnendatel hakkasid ilmuma esimesed kuuekäigulised mudelid ja populaarsust kogus kiiresti automaatkast. Juhid võisid siduripedaaliga hüvasti jätta ning probleemid nagu auto välja suretamine või mäe pealt alla veeremine kadusid automaatkastiga.

Tänapäeva mudeleid iseloomustavad topeltsiduriga DSG käigukastid, mis peaksid kombineerima automaatkasti mugavuse manuaalkasti väledusega. Sellise süsteemi leiab näiteks SEAT Tarraco maasturist.