Mis meenub sulle ringrajasõidule mõeldes? Kas suured kiirused? Või tohutud riskid? Ehk hoopis meeletu võimsus?
Küllap tuleb paljudele esmalt meelde hoopis võimsate masinate mootorite hääl, mis raja servas vaatemängu jälgijate jaoks tõuseb hetkeks kõrvulukustavaks möirgamiseks, kui sõidukid neist mööda vuhisevad.
Emotsioone võidust ja kaotusest lahutavad sageli sekundi murdosad. Autodesse on kokku pakitud tipptehnoloogia, mis võlub piirajatesse aetud mootoritest välja noote, mida kuskil mujal kuulda ei saa.
Keskkonnahoid seevastu on aga ilmselt midagi, mis ringrajasõidule mõeldes enamikule esimesena pähe ei tule. Tegu on millegi natuke igava ning ratsionaalsega, mis igapäevaelus on küll tore ja millele tuleb mõelda, kuid mis südameid erutusest kiiremini tuksuma ei pane. Eriti kuna paljude arvates on autosport liikumas keskkonnasäästlike elektrisõidukite poole – mis on küll võimsad ja kiired, kuid ei tee ju õiget häält …
Kuid kuidas sobivad kokku emotsiooniderikas ringrajasõit ja samas ülioluline keskkonnahoid? Kui varem või hiljem liigub motosport fossiilkütustelt eemale, kas siis fännid peavadki leppima küll raevukalt, kuid ikkagi ainult surina saatel kihutavate elektrisõidukitega? Vahest siiski mitte ja ehk sobivad roheline mõtlemine ja emotsioone pakkuv võidusõit kokku paremini, kui arvata oskakski.
Siin tulebki mängu väga eriline ideeauto GR H2 Racing Concept, mida viimastel aastatel Le Mansi 24 tunni võiduajamiselt esikohad võtnud TOYOTA GAZOO Racing tehasemeeskond (kes sel aastal võidu Ferrarile loovutas ning ise poodiumi teise kohaga leppis) enne legendaarset ringrajavõistlust tutvustas. See auto näitab nimelt ühte võimalikku suunda, kuhu Le Mans liikumas võiks olla.
Aga kuidas see seda näitama peaks? Ja kuhu liigutakse? Sest ega sõidukis esmapilgul midagi erilist olegi: madal, kuri ja aerodünaamiline, meenutab see autost rohkem hoopis hävituslennukit, kuid sellised on ju kõik Le Mansil osalevad hüperautod ehk LMH-klassi sõidukid. Igatpidi kaunis ja muljetavaldav, kuid eks seda ole kõik hüperautod …
Olulised uuendused peituvad auto sügavuses – nimelt pole selle jõuallikas tavaline bensiini- või hübriidmootor, vaid tegu on vesiniku jõul liikuva sõidukiga. See tähendab, et GR H2 Racing Concept mõõdab ringrajal kilomeetreid täiesti heitgaasivabalt.
Le Mansi 24 tunni võidusõitu täpselt 100 aastat korraldanud Automobile Club de l’Ouesti (ACO) president Pierre Fellon ütles võistluseelsel pressikonverentsil, et klubi jaoks on tegu märgilise sündmusega. Juba aastaid on võistluse korraldajad töötanud nullemissiooniga kategooria loomise kallal ning sellesse ka ise palju panustanud. Näiteks on ACO osalenud partnerina vesiniksõidukite loomises – viimane sellistest on H24, mis tegi demonstratsioonsõite juba üle-eelmisel aastal.
Kuid kui vesiniksõidukeid on Le Mansi jaoks loodud ja katsetatud varemgi, siis mis just selles sõidukis nii erilist on? Miks pidas ACO president sõidukit sedavõrd tähelepanuväärseks?
Suuresti on asi hääles ja emotsioonides.
GR H2 Racing Concept ei ole tavapärane FCEV ehk vesinikhübriidauto, nagu näiteks Toyota Mirai, mida juba praegu igaüks osta saab. Selle asemel veab masinat sisepõlemismootor, mis põletab vesinikku. Teisisõnu on tegu vesinikpõlemismootoriga sõidukiga.
“Minu eesmärk on saavutada mootorispordis süsinikuneutraalsus, ohverdamata midagi jõudluse või põnevuse osas,” ütles Toyota juhatuse esimees Akio Toyoda Le Mansi võistluse eel sõidukit esitledes. “Hääl, pöördemoment, dünaamika – see kõik on siin olemas. Me mitte ainult ei taasloo võidusõiduautot, vaid teeme seda heitgaasivabalt.”
Selle aasta alguses teatas Fillon, et 2026. aastal lisandub Le Mansi võistlusele vesinikusõidukite klass. Seal saavad omavahel mõõtu võtta nii kütuseelementidega kui ka vesinikpõlemismootoriga autod. Eesmärk on anda Le Mansile kui tipptasemel katsepolügoonile uued tehnoloogiad, mida üksteise kõrval proovile panna.
Ehk tähendab see, et võimsate mootorite möirged ning koos nendega emotsioonid ei kao autospordist siiski kuskile? Toyota usub, et nii see on.
