Proovisõit: Mercedes-Benz GLS 450d – kui auto peab sobima absoluutselt kõigeks

Uut autot valides peab peaaegu alati leppima mõne kompromissiga – tahaks, et ta oleks ilus ja esinduslik, mugav ja luksuslik, mahutaks palju ja võtaks soovi korral peale ka seitse täiskasvanut, pakuks sõidurõõmu ja võimaldaks maastikul kulgeda ning võibolla viiks sind ka ringrajale. Reeglina saad sellest soovide nimekirjast korraga valida vaid mõned elemendid. Kuid kas Mercedes on suutnud ehitada auto, mis täidaks kõik eelpool loetletud tingimused? Päris sajaprotsendiliselt küll mitte, kuid sellele ollakse päris lähedal.

GLS-i näol on tegemist Mercedese maasturite rivi lipulaevaga, mis oma viimistlustaseme, materjalide ja luksuslikkuse poolest vastab sedaanide segmendis S-klassile. Algselt kasvas ta välja M-klassist, kuna viimase kere jäi pisut liiga kitsaks ja lühikeseks kolmanda istmerea jaoks, et ka täiskasvanud saaksid seal end mugavalt tunda. 2006. aastal debüteerinud esimene põlvkond (X164) kandis nime GL ning teise generatsiooni (X166) facelifti käigus ühtlustati see uuenenud nomenklatuuriga ehk lõppu lisandus täht „S“.

Praegu toomises olev kolmas põlvkond (X167) nägi ilmavalgust aastal 2019 ning sai eelmisel aastal ka juba näovärskenduse – pisut muudeti välimust, uuenesid mootorid ja lisandus moodsamat tehnoloogiat, vastamaks värskeimale S-klassi mudelile ning täiselektrilisele EQS SUV luksusmaasturile. Kõige selle juures jäid õnneks armatuurile alles mõningaid olulisemaid funktsioone juhtivad füüsilised nupud. Selle üle on ainult hea meel, sest mitte kõike ei tahaks sõitmise ajal puutetundlikult ekraanilt taga otsida.

Kui väikebussid ja mahtuniversaalid ei kõneta

Kui aegajalt on vaja autosse paigutada rohkem kui viis inimest või sooviks kaasa pakkida pisut rohkem asju kui tavapärasesse sedaani/universaali mahub, siis tuleb enamjaolt piiluda väikebusside või mahtuniversaalide suunas. Need viimati mainitud keretüübid on küll funktsionaalsed, ent kipuvad valdavalt jääma disainilt igavaks ja ei näe üldjuhul eriti esinduslikud välja – sa oleksid justkui alla andnud, loobunud juuste kammimisest, habeme ajamisest ning ülikonnad on jäänud kappi tolmu koguma. Õnneks on alternatiivina olemas mõned suured ja uhked luksusmaasturid, mis suudavad tagada täpselt sama funktsionaalsust ja teha seda stiilselt.

Samadel eelpool loetletud põhjustel soetasin ise aastate eest endale esimese põlvkonna GL-klassi. Auto täitis kõik temale pandud eeldused – mulle meeldis, et seal oli palju ruumi, vajadusel sai ämma panna istuma taha kolmandasse ritta ning mitte kunagi ei pidanud mõtlema, mida kaasa võtta ja mida koju jätta – kõik mahtus ära. Lisaks nägi ta esinduslik välja ja sobis ka proua teatrisse viimiseks. Seega, kui viimane põlvkond oli saanud facelifti, oli mul loomulikult kõrgendatud huvi ta omal nahal järgi proovida ning näha, mis aastatega selle mudeli juures muutunud on.

Suur ja ruumikas

GLS on vähemalt minu arvates kõige õnnestunuma disainiga maastur kogu Mercedese nimistus – ta on suur, jõuline ent samas pehmete ja kenade joontega. AMG kerepakett lisab agressiivust ja muudab auto veelgi nägusamaks. Eriti meeldib mulle facelifti järgne tagatulede disain – need näevad lihtsalt fantastilised välja. Kogu välisilme juures on keeruline leida elementi, mis sinna ei sobiks ning kõik proportsioonid on kenasti paigas. Ka iluvõrega pole üle pingutatud ning see ei tundu ebaloomulik.

Aga see auto on suur. Ikka tõsiselt suur – Ameerika! Sisse istudes tajud ruumi enda ümber ning ka keskmises reas ei pea täiskasvanud üksteise liigset lähedust tundma. Pearuumi on meeletult ning põlved pole surutud vastu istmete seljatugesid. Reeglina on seitsmekohalistes maasturites kõige tagumine rida mõeldud pigem lastele ning pikka kasvu inimesel sinna pääs keeruline ja pikem sõit talumatu. GLS-is aga tundub Tallinn-Tartu ots kolmandas istmereas kenasti mugavalt tehtav. Eks see ruumikus on saavutatud tänu hiiglaslikele välismõõtmetele, kuid selle võrra tuleb lõivu maksta kitsastes oludes parkimisel.

Kuid GLS-i tegelik suurus avaldus kohe peale linnaliiklusesse sööstmist. Isteasend on kõrgel ja esiklaasist paistsid vaid sõiduautode katused ning keeruline oli aru saada, kas ma paiknen oma sõidureas, kõrvalreas võ nende kahe vahel. Gabariiditunnetus vajas mõningast harjumist. Ülevaade oli muidugi hea ning nähtavusele etteheited puudusid. Pisut selline veoauto roolis olemise tunne oli küll.

Neelab märkamatult kilomeetreid

Kuna mõnetunnine tiirutamine linna vahel ei suuda anda täit ülevaadet, siis pakkisin oma pere ja kohvrid autosse ning suundusin Hiiumaale. Asjade paigutamisega pagasiruumi loomulikult liigset nuputamist polnud – tee luuk lahti ja loobi need lihtsalt sinna sisse, sest kõik mahub ära. Seda loomulikult juhul, kui sa ei plaani kogu kodust mööblit endaga kaasa vedada.

Aga maanteed oli temaga tõeliselt mõnus sõita. Võibolla üks alahinnatumaid faktoreid autode juures on korralik heliisolatsioon. Müra väsitab! Ja mida pikem on teekond, seda rohkem sa väsid. Pidevat rehvimüra ning tuulevihinat ei soovi keegi oma reisiklaaslasteks. Ja nagu eeldada võis, siis Mercedese luksusmaasturis nendele elementidele kohta polnud. Mõnus vaikus (kui laste omavaheline kraaklemine kõrvale jätta).

Kolmeliitrine diiselmootor (270 kW) tagab küllaltki raskele autole üllatavalt hea dünaamika ning aeglasemalt liikujatest möödumine käis kiiresti ning vaevata. Kuigi tuleb tõdeda, et minu sõidustiil oli seekord tavapärasest rahulikum – Mercedese distantsi hoidev püsikiirusehoidja ning reahoidmise abisüsteemid tegid niivõrd head tööd, et juhil justkui polnudki muud teha, kui vaid sõrme roolil hoida. Päris käed lahti sõitmisel hakkab auto lihtsalt mingil hetkel pahurdama ja annab märku, et päris omapead ta ringi kulgeda siiski ei sooviks.

Alles jäi pikk, tüütu ning totakate foori-tsüklitega Vabaduse puiestee selja taha, kui juba tuli Rohuküla sadamas end õigesse praamijärjekorra ritta sättima hakata. Kuhu need vahepealsed sadakond kilomeetrit jäid? Mercedes GLS-i roolimine on lihtsalt niivõrd stressivaba, et tekitab teleporteerumise efekti – suts ja kohal!

Hämmastav õhkvedrustus

Kui naised-lapsed olid koos kohvritega autost maha tõstetud, tekkis lõpuks rahulik aeg Mercedest päriselt proovima minna. Aegade jooksul on mul Hiiumaal välja kujunenud mõned lemmiklõigud, kus tee on kurviline ja muidu küllaltki siledal saarel esineb üllatuslikult ka reljeefsust. Kuigi liiklusmärgid lubavad seal rahulikult 90-ga sõita, siis reaalsuses võtab piirkiirusega sõitmine enamikul selja higiseks.

GLS oli sportliku sõidustiili juures justkui tee külge liimitud. Ei mingit õõtsumist, kõikumist ega kaldumist – õhkvedrustus töötas hämmastavalt hästi. Boonusena näed sealt kõrgelt istmelt kenasti ka iga künka taha, et ega kedagi vastu tulemas pole. Nii suurest autost poleks sedavõrd stabiilset käitumist ja täpset juhitavust oodata osanud. Perforeeritud nahast rooliratas püsib väga hästi peos, annab enesekindluse ning on täpselt õige jämedusega. GLS neelab kurve mängeva kergusega. Olin tõsiselt positiivselt üllatunud.

Aga kuidas on lood kehvematel teeoludel? Kitsas põllurada ühe vanema talumajani… Üldiselt olen sellel lõigul liigelnud napilt 20 km/h. Seekord aga vajutasin pedaali põhja, plaaniga see peale väikest kiirendust koheselt vabastada. Hetk hiljem näitas spidomeeter juba 90 km/h. Ja see konarilik rohtu kasvanud muldkattega rada tundus äkitselt sileda asfaldina. Ei mingit loopimist ega klobinaid sildades ja vedrustuses. Vot see ei mahtunud enam pähe ja tundus täiesti ebareaalne.

Hinnang

Ma olen suurte ja luksuslike maasturite usku – mulle meeldib kõrge sõiduasend ja see, et autos on piisavalt ruumi. Et ei peaks kunagi mõtlema, kas võtta kaasa poisi jalgratas ning jätta seetõttu koju tütar, et ratas ära mahuks. Mulle meeldib ka teadmine, et vajadusel saan sõita asfaltkattega teest palju kaugemale ja ronida kohtadesse, kuhu tavalise sõiduautoga ei pääse – isegi kui ma seda päriselt kunagi ei tee.

Keeruline on GLS-ile midagi ette heita. Ta ikka puges oma ilusa disaini, väga hea juhitavuse, mugavuse ning luksuslikkusega päris korralikult naha alla. Kuid üks tema voorustest on ühtlasi ka puuduseks – ta on suur! Ruumi on autos palju, kuid manööverdamisel ja parkimisel peab olema tähelepanelik. Ahjaa… Ringrajale temaga ka ilmselt asja poleks. Seega päris kõigeks ta siiski ei sobi.

Mercedes-Benz GLS 450d FL numbrites

Mootor               3.0 R6 (2989 cc)

Võimsus                            270 kW (367 hj) / 4000 rpm

Pöördemoment   750 Nm / 1350 rpm

Kütus                   diisel

Keskmine kütusekulu   8.2 l/100km

Tühimass                          2515 kg

Kiirendus 0-100 km/h   6.1 s

Tippkiirus                        250 km/h

Vaata lähemalt SIIT.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.