Suur lugu

320 km/h Tokyo kiirteedel: Mis asi oli legendaarne Mid Night Club?

Tõenäoliselt kõige kuulsam pilt Mid Night Club autodest.

Aasta on 1991 ning kõik on nii hästi kui üldse olla saab. Pehmed tugitoolid sinu uhiuues Toyota Crestas paitavad selga, raadio mängib sahiseval toonil mõnusaid jaapani linnapopi hitte ning mõnus kesköine kruiis mööda Shuto Expressway’d mõjub lausa narkootikumina. Sa ei tea veel, et aasta pärast lõhkeb sinu koduriigi majandusmull.

Aga lähenedes Yokohama Bay Sillale, märkad sa viivuks kõikides peeglites kiiret valgusmängu. Just viivuks, sest momendid hiljem mööduvad sinust vaid sähvatused. Autod mõistagi, ent nende kiirus on niivõrd peadpööritav, et mudeleid sa ei erista. Esitulede vihus löövad sekundiks läikima aga kurikuulsad kleepsud – sinust möödus legendaarne Mid Night Club.

Mis on Wangan?

Tänapäeval jumaldatud Jaapani streetracing-kultuur hakkas pead tõstma 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses, liikudes samas taktis riigi suureneva majandusimega. Kõiksugustest tänavaspordi subkultuuridest olid enim populaarsed aga mägedes touge-driftimine ning suurtel kiirteedel kihutamine.

Kõikidest kiirteedest-maanteedest oli kõige kuulsam National Route 35, mida tunti laiemalt kui Shuto Expressway’d, Bayshore Route’i või kõige mugavamalt – Wanganit.

Wangan meelitas noobli kiirusspordi viljelejaid just tänu oma pikkusele ning laiadele, sujuvatele ja hästi valgustatud heas korras teedele. Trassi kogupikkuseks oli 70 kilomeetrit ning see oli mõlemas suunas kolmerealine.

Kõige kiiremad autod suutsid parimatel lõikudel rahulikult tabada kiiruseid üle 300 km/h, lisaks hõlmbas marsruut mitmeid parkimisalasid, millest tuntuimad on Tatsumi PA ning Daikoku PA. Viimane on sisuliselt Tokyo versioon Tallinna Coopi/Ülemiste parklatest, mis täitub tänaseni öösiti sadade tuuningupillidega.

Kesköö Klubi tegi veerevaid kaadreid enne kui need lahedad olid

Aga politsei? Nagu meile kõigile Han rääkis, siis olid tollal Jaapani patrullautod piiratud tõepoolest 180 kilomeetrise tunnikiiruse peale. Mid Night Clubiga ühinemiseks oli tingimus, et sõiduk pidi olema suuteline minimaalselt tabama 250 km/h ning soovituslikult 300 km/h kiirust, mistõttu olid mustvalged vilkuritega masinad nende vastu kasutud.

“Drifting and autocross is for the weak, we only do maximum velocity”

Mid Night Club või siis eestipäraselt Kesköö Klubi on niivõrd müütilise staatuse saavutanud, et nende kohta leiduv info on muutunud üsna abstraktseks ning sarnaneb vaikselt muinasjuttudega. Endistele klubiliikmetele toimib see muidugi justkui kaitsekilbina, sest anonüümsusest peeti väga lugu.

Tiim asutati aastal 1982 (mõned andmed ütlevad 1987) ning selle esiisadeks peetaks mitmeid tuntud Jaapani tuuningufirmade omanikke, ärimehi, autoajakirjanikke ning autosportlasi. Et meeskonnaga ühineda, tuli esmalt läbida väga range aastane katseperiood, kus sõitjad pidid tõestama oma sõiduoskust, suutma pidada kinni väga tähtsast ohutusetiketist ning osalema kõikidel koosolekutel.

Kõrged standardid eraldasid nõrgemad maanteeässad tõeliselt kiiretest sõitjatest välja. See aitas omakorda meeskonna keskmist oskusetaset väga kõrgel hoida. Ohutusest peeti tohutult lugu, kehtis raudreegel et kui mõni Kesköö sõitjatest tekitab väga ohtliku olukorra kaasliiklejatele või põhjustab õnnetuse, siis lõpetab tiim tegevuse.

Lisaks ei tohtinud klubisisest informatsiooni levitada väljaspool tiimi tegevusi ning isikliku informatsiooni jagamine oli teiste klubilistega samuti keelatud. Saladuseloor lubas edukalt tegutseda peaaegu kuni sajandivahetuseni.

Et politsei tähelepanu vältida, korraldati kogunemisi üsnagi unikaalsel meetodil. Nimelt lepiti kogunemisel kokku üks kindel teema, mille üks klubilistest enne järgmist kohtumist ajakirja kuulutuste hulka peitis. Seal võis kirjas olla näiteks, et härra Tomoyama müüb Daikoku parklas kell 9 õhtul raamatuid. Tegelikult müüs kiirust.

Kesköö Klubi autod on reeglina ära tuntavad Mid Night kleepsuga esiklaasil ning helkiva stangekleepsuga, kus seisab kirjas “Mid Night Car Speciall”.  Sellega seoses levib ka üks müüt, et nende kleepsudega oma autosid ehtinud mitteklubiliste masinaid vandaliseeriti. Kuigi seda võis mõnel üksikul korral juhtuda, oleks selline teguviis klubi diskreetsuse ohtu seadnud.

Caution! Wake Turbulence!

Kui sa oled siiani suutnud kaasas püsida, siis ootab sind ilmselt kõige maasikam ja põnevam osa – autod. Kas Re Amemiya ütleb sulle midagi? Või TRUST, HKS ning Top Secret? Või oled sa sattunud vaatama “Kiirete ja vihaste” eelkäijateks peetud Shuto Kousoku Trial filme ja Wangan Midnighti animasarja?

Kesköö autopark koosnes suuresti kas populaarsetest siseturul müüdavatest kodumaistest sportautodest (240Z, Supra, R32 GT-R, RX-7, NSX jne) või eksootilistest Euroopa importidest, eesotsas Porsche ning Ferrari toodanguga. Leidus ka unikaalsemaid masinaid, näiteks kei-auto Autozam AZ-1 (all galeriis, Bomexi kerelaienditega) või Lamborghini Countach.

Väga paljud autod olid tuuningu poolest oma ajast tohutult ees. Sa võid ju vahtida päevast-päeva Youtubes neid moodsaid 1000-hobujõulisi Toyota Suprasid, kolme rootoriga Mazda RX’e ning jumal-teab mis ehitisi, ent kogu selle pärandi loomisel on väga suur osa olnud just Jaapani autokultuuril, sealhulgas ka Mid Night Clubil.

Nagu eelpool mainitud, kippus võidusõitude kiirus olema 310-320 km/h. Sa võid öelda ju, et ah-need numbrid pole ju midagi – aga 20-30 aastat tagasi olid sellised kiirused autode puhul kosmoseajastust!

Yoshida Specials 930 on pildil kõige vasakpoolsem Porsche

Täpsemalt räägiksin ma kahest tuntumast autost: Yoshida Specials Porsche 930 Turbo ning ABR Hosoki Datsun S30 240Z. Tegu oli kiiruse poolest klubi ladvikusse kuuluvate autodega, mis on olnud aluseks ka Wangan Midnight manga-ja animasarja loomisel.

Yoshida-nimelise härrasmehe poolt omatud lilla Porsche 930 võis väliselt tunduda nagu iga tavaline rikka Tokyo ärimehe Porsche, kui väljaarvata TBK esistange ning peeglid. Auto tuunimisel oli suureks inspiratsiooniks RUF’i kuulsa Yellowbirdi 347-kilomeetrise rekordkiiruse ületamine.

Mootori jõunumbrite kohta leidub jällegi mitmeid andmeid, algselt ehitati kuuesilindriline mootor 500 hobujõuliseks ning siis hiljem 620 hobujõuliseks. Selle nimel katsetati masinat nii kuulsal Yatabe autodroomil (mis oli Jaapani ekvivalent Nardo testirajale) kui ka Wanganil ise. Paraku RUF’i tippkiirust Porsche ületada ei suutnud, ent üle-300 km/h kiirused tulid kätte hõlpsalt. Väike video samuti!

Mid Nighti seas oli ka üks tuuningufirma, mis oli teistest palju kurikuulsam – Air Breathing Reasearch (ABR) Hosoki, kelle vaieldamtuks ikoonautoks oli veripunane 1978. aasta Datsun 280ZX, hüüdnimega “Devil Z”. Klubi algusaegadeks oli tegu juba üsna vananenud platvormiga, ent auto ehitaja Masaru Hosoki armastas väljakutseid ning hoidis selle L28 mootorit viimse hetkeni elus.

Et Porschedele kott pähe tõmmata, suurendati mootori kubatuuri 2,8-liitri pealt 3,1 liitri peale ning lisati kaks turbot. 80ndatel väideti auto jõunumbriteks olevat juba 400 hobujõudu, ent järgmise kümnendi lõpuks jäid need 600-700 vahele. Veermikus olid Bilsteini amordid ning TRD vedrud, pidama sai auto (kui tal see isu üldse tekkis) R32 GT-R ning Supra piduritega.

Väliselt oli masin eristatav firma enda disainitud kerelaienditega ning Panasport C5R velgedega, mis istusid Bridgestone rehvidel. Nagu ka Porsche, olevat masin Wangani peal tabanud 320 km/h kiirust, olles juttude järgi kusjuures võimeline sõitma isegi kiiremini.

ABR ehitas ka masina, mida peetakse siiani üheks kõige kiiremaks Wanganil: Toyota Soarer, mis suutvat mitteametlikult tabada 350 kilomeetrit tunnis.

Iga hea asi saab ükskord lõpu

Seadusesilmadele ja mitte-autoinimestele ei ole see loomulikult midagi head. Aga kui sind huvitavad autod, siis Mid Night Club sümboliseerib piiride lükkamist, Jaapani autokultuuri kuldaega ning aukartust tekitavat aurat kõige paremini. Kes teab, “Kiirete ja vihaste” film kinos või “Need for Speed” sinu Steami mängukogus ei pruugiks üldsegi ilma Kesköö-tänavalendurite või jaapanlaste tegudeta eksisteerida.

Ühel 1999. aasta reede varahommikul asus klubi Wanganil võistlema Jaapani mootorrattagängi (Bosozoku) liikmega, kes oli klubiliikmete teadmata purjus. Kui kiirus kulmineerus 270 km/h, kaotas rattur tsikli üle kontrolli ning tappis kaasliikleja, saades sealjuures ise surma ning tekitades 8 vigastatuga ahelavarii.

Järgides oma vana aukoodeksit, lõpetas klubi päevapealt tegevuse. Kuigi Mid Night Club enam ei tegutse, elavad Tokyot ümbritsevad maanteed jätkuvalt öösel oma elu. Politseipatrullid ning kiiruskaamerad on asjalood üsna raskeks teinud, et sõitjad suudavad ikka ja jälle leida viisi mismoodi allapoole radarit lennata.

Autori märge:

Suurem osa informatsiooni on väljakaevatud Jaapani ajakirjade tõlgetest, intervjuudest endiste liikmetega ning tunnustatud ajakirjade artiklitest. Mõistagi ei saa päris igale asjale 100% faktilist kinnitust anda (näiteks jõunumbrid), ent mitmeid allikaid arvestades peaks info üldjoontes õige olema.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.