Ao nendib, et drifti sõitmine on omamoodi üks võimalik loomulik kulg, kui autod on hingelähedased. Mingit üüratut unistust tal väiksest poisist saati polnud, et ühel päeval saab temast driftisõitja.

“Kindlasti kui võimalust ja huvi on, tuleks ära proovida,” soovitab Ao, kes plaanib driftiga tegeleda seni, kuni mõnda veel põnevamat hobi silmapiirile ei teki ning võimalusi vähegi jagub.

Oluline tarkus – õige garaaž on puhas ja korras

Autode kallal nokitsemine algas juba siis, kui mutrivõti vähegi peos püsis. Hiljem lõpetas Ao isegi automehaaniku eriala. “Sealt pärinevad kindlasti mingid algtõed, mis on vältimatud,” leiab Ao, kes viis erialapraktika läbi Harju KEK-i rallitiimis.

“Seal õppisin, et üks õige garaaž on puhas ja korras,” meenutab Ao, kes Ivar Raidami ja teiste käe all mõistis, mida võidusõiduautode ehitamine endast tegelikult kujutab. Niipea, kui teadmisi ning võimalust oli, hakkas Ao tasapisi oma esimest driftiautot kokku panema.

Tänavu kolmandat aastat drifti harrastav Ao osales tavalises, Street klassis, vaid ühel sõidul. “Jäin kogemata oma tänavaautoga teiseks, isegi ilma käsipidurita,” naerab Ao.

Driftiauto, millega Ao täna sõidab, oli algselt hoopis V8 mootoriga. “Kolm aastat tagasi sõitsin sellega hooaja lõpus ühe sõidu, loobusin ja suretasin auto ise välja, sain nulli,” nendib Ao.

Ta ütleb, et V8 ei kõlvanud kuhugi ja kaalujaotus on uue reaskuuesega ideaalne ning lihtsam on ka saada mootorit kõrgel pöördel käima, kui V8 puhul ning driftis on see oluline.

“Noh, ja turbo on ka, et jõu kätte saaks,” venib Ao nägu naerule. Praegusel autol on 800 hobujõudu, mille kohta Ao ütleb, et see on ilmselt üks Eesti võimsamaid ning sellega sõites on adrenaliin isegi kogenud sõitjal endal laes.

Erinevalt enamikest traditsioonilistest mootorispordialadest ei ole driftis kõige olulisem see, kes stardist esimesena finišisse jõuab. Kiirus on küll oluline, kuid lisaks sellele on rajal ettenähtud sõidujoon ning clipping point’id, mida sõitjal jälgida tuleb, hoides tagaveolist autot pidevalt võimalikult suure libisemisnurga all.

Lisaks tehnilistele aspektidele hinnatakse veel ka suitsu hulka ja sõidu meelelahutuslikku olemust.

“Kindlasti on neil eelis, kes sõidavad sama klassi mitmendat aastat – rajad on suures plaanis ikkagi sarnased”, tõdeb esimest aastat Pro klassis sõitav Ao, ent lisab, et teda see ei hirmuta.

Kaotus ei heiduta, vaid motiveerib

Entusiasmist ja enesekindlusest pakatav Ao ütleb, et talle meeldib sõita ning olgugi, et võit valmistab rõõmu ning võistlusmoment on oluline, pannes piire kompama ja ennast ületama, ei ole ta seda tüüpi, kes kaotuse korral kibestunult jalgu trampima hakkab. Pigem üritab mõista, mis oleks võinud paremini minna.

“Ega ma Riias ka perfektselt ei sõitnud, lihtsalt läks nii, et tol korral läks üks vale otsus maksma vastasele esikoha ning ma suutsin sellest olukorrast võitjana välja tulla,” meenutab Ao.

Võistluse eelsetel päevadel on ettenähtud harjutuspäevad rajaga tutvumiseks. Ao tõdeb, et suur osa harjutuspäevadest kaob korralduslike tegevuste alla nagu registreerimine, tehniline kontroll ning boksi ülesseadmine. Sõltuvalt osalejate arvust võib harjutusaeg jääda üpriski napiks ning võib juhtuda, et rada jõuab läbi sõita üksnes kaks korda, kui sedagi.

Jutuvestmise vahel üritab Ao käima saada oma driftiautot, mis aga külma mootoriga ei taha vedu võtta. “Noh, näed, mõtle, kui järgmisel etapil selline nali on ja auto käima ei lähe – siis pole absoluutselt oluline, kui hästi või halvasti ma sõita oskan,” naljatab Ao, üritades samal ajal jonnivale autole elu sisse puhuda.

Auto võib tekitada rohkelt probleeme ka loetud päevad enne starti

Vahel võib aga juhtuda, et starti ei jõuagi. Ka Riia üritusele jõudmine oli Ao ja tema tiimikaaslaste jaoks ponnistusi täis. “Teisipäeva õhtul olime dünostendis, auto oli justkui valmis,” meenutab Ao.

Kolmapäeval trenni minnes selgus aga, et auto ei tööta korralikult. “Turbo ei spoolinud,” alustab Ao ja lisab siis: “See tähendab, et kiirendades ei tootnud turbo vajalikku rõhku ehk siis reageerimisaeg turbo täisrõhuni oli liiga pikk ja auto edasi ei läinud.”

See aga ei olnud ainus probleem. “Auto tegi õmblusmasina häält. Nagu kakskümmend vanaema oleks Singeri õmblusmasinatega kapoti all,” meenutab Ao ja selgitab, et hüdrotõukurite probleem sai öösel ära lahendatud.

“Kevin Pesuri käest tõin nukaraamid, et uued hüdrotõukurid sisse panna, kella neljaks hommikul oli auto niiöelda sõiduvalmis,” meenutab Ao. Ka see polnud kõik – selgus, et vaja oli ka uusi pihusteid ning lõppude lõpuks sai auto seadistatud ja õmblusmasinad kapoti alt ära kaotatud neljapäeva õhtuks. “Ja siis läksime Lätti!” muigab Ao võidukalt.

Nagu paljudele võistlejatele, on ka Ao jaoks driftiauto ehitamine oluline osa kogu spordist. “Auto kokku kombineerimine on nagu lõputu tootearendus. Ehitad võimsa mootori ja paned nõrga siduri, siis annab sidur järele. Kui aga paned tugeva siduri, saab otsa käigukast või kardaan või veovõll,” selgitab Ao.

“Ise ehitades tead kõige paremini, mis on nõrgad kohad ja millele peab sõites tähelepanu pöörama. Sõites on see vahepeal kindlasti väikeseks miinuseks ka, kui kuklas on alatasa mõte, et mis nüüd järele annab” nendib Ao ja ütleb, et oluline on ehitada auto nii, et muud asjad siduri lahutamise ajal otsa ei saaks ning ta on sellele lõpuks päris lähedale jõudnud.

Kõik sõitjad kindlasti oma autosid ise ei ehita, küll aga teeb Eestis seda suurem enamus, kuna võimalusi tiimi ja mehaanikute palkamiseks lihtsalt pole. Aol on tiimiks sõbrad ja teised entusiastid, kes käivad abis ja näevad vaeva, et auto oleks võistlusteks sõiduvalmis.

Kes või mis on spotter?

Tiimi kuulub ka hea spotter. “Spotter on see, kes jälgib sinu sõite ning oskab näha, mida võiksid teisiti teha. Autos on seda raskem mõista, et mõnes kurvis tuleks kiirust juurde lisada,” selgitab Ao ja lisab, et lisaks enda sõidustiili ja auto tundmisele on oluline tunda ka vastaste omi.

Nagu spordis ikka, on võitmiseks vaja ka head õnne. Kõiki tehnilisi probleeme ette näha on võimatu ning tihtilugu saavad tehnilised viperused ka saatuslikuks.

“Tandemisõitude vahel on aega autot parandada 5 minutit. Selle ajaga jõudsime ära vahetada rattad, autot tankida, vahetada ühe süüteküünla, süütepooli ja veovõlli. Ja kaks minutit jäi veel ülegi!” toob Ao näite, mida on võimalik viiekesi remondipausidega ära teha.

“Üksi seda muidugi ei tee, selleks ongi tiimi vaja,” tõdeb Ao.

Ao loodab sel aastal osaleda kaheksal etapil, ent reaalne etappide arv sõltub suuresti eelarvest.

Drifti sõitmiseks peab ressurssi välja jagama küllaltki ennastohverdavalt. “Harjutuspäevi eriti ei olegi, kuna sellist kogust rehve ei jaksa kokku osta, nagu seal kulub,” tõdeb Ao ja ütleb, et võistluse jooksul kulub tavaliselt 20 tutikat rehvi.

Kes Ao tegemistega kursis tahab olla, leiab tema võistluspäevadest ja garaažis veedetud öödest pilte ja postitusi Facebookist või Instagramist.

Poole kilomeetri jooksul pooleks 12 veovõlli ja 5 kardaani

Juba sel nädalal (10.-11. mai) leiab aset tänavuse hooaja esimene etapp Eesti pinnal, Kehala ringrajal, mis on kurikuulsaks saanud oma pealtvaatajatele efektse, ent sõitjatele vägagi riskantse hüppega.

Hoolimata võistluseelsetel päevadel tekkinud tagasilöökidest loodame Kehalas võistlemas näha ka Aod, kes eelmisel aastal läbis Kehalas rada vaevu 600 meetri jagu, ent suutis pooleks sõita 12 veovõlli ja 5 kardaani.