Pikk lugu

Autogeeniuse suur test: kas Bentley on tõesti kümme korda parem kui sakslased või korealased?

Lõpliku tõe jälil on vasakult Kaur Ilves, Tarmo Tähepõld, Peeter Koppel ja Paula Johanna Adamson. Foto: Paula Johanna Adamson (originaal), Tarmo Tähepõld (töötlus)

5 erinevat marki, 4 testijat, 1 võitja – nii suurt asja pole Autogeenius varem ette võtnud. Kas kilbiga või kilbil?

Ikka ja jälle võtab mõni väljaanne ette ülesande võrrelda võrreldamatut. Vastamisi lähevad Ferrari ja Ford, Lamborghini ja BMW, Mercedes ning Renault. Tundub nagu Sisyphose kivi veeretamine – rassimist on kõvasti, aga lõpuks oled ikka alguses tagasi.

Autogeenius on peaaegu kahe tegutsemisaasta jooksul teinud mitmeid teste, mõned neist isegi päris suured. Näiteks võrdlesime kuut erinevat 7-kohalist autot. Kord õnnestus meil panna kõrvuti uus ja vana Bentley Continental GT.

Laulasmaa metsad ja kaks Bentley kaheteistsilindrilist. Foto: Paula Johanna Adamson

Selline asi ajab ainult isu peale ja seepärast saigi järgmiseks haugatud tükk, mida ikka andis mäluda. Üksi ei jõudnudki ja kutsusin appi Autogeeniuse kaasautorid Paula Johanna Adamsoni, Peeter Koppeli ja Kaur Ilvese.

Kõik nad on praeguseks Autogeeniuse testides proovinud väga erinevaid marke ja valmis eksamitööks. Tööks, mis tähendas nii märga kui külma, Eestit ja välismaad, raskeid olusid ja kerget minekut. Viie finalisti väljavalimine oleks omaette lugu väärt!

Järgime meister Yoda sõnu

Kõik see on teaduse nimel – kas on võimalik, et kuskil asub ekviliibrium, tasakaalupunkt, kus kulutatud eurode ja saadava kogemuse vahel valitseb ideaalne harmoonia. Kas Bentley hind garanteerib selle, et ta on parim? Mis võimalused on üldse Kial, mis maksab kümme korda vähem? Rasketehnika luksusklassi vastu?

Selleks testiks viisime kõik osalejad Vahemere äärde, et testida nende kuumataluvust ja päikese mõju

Nagu ütleb jedi meister Yoda: “So certain were you. Go back and closer you must look!“*

Et lugu ei läheks loheks ja mõtted lappama, siis testitavate võrdlemiseks on konkreetsed katsed ja kriteeriumid ja iga testija pidi andma igale osalejale võimalikult lühikese hinnangu. Kuidas see õnnestus? Mitte väga, aga nii suurt testi ei saagi lihtsalt võtta.

Audi

Paula Johanna: Viisakas ja väljapeetud tegelane, kes saab oma ülesannetega vägagi tublisti hakkama ning kord kui teda tundma õpid, mõistad, et esmamulje on petlik ning stereotüübid kurjast. Istu kirjutuslaua taha ja lase end üllatada.

Tõsi küll, käe ja kirjutusvahendi vaheline kommunikatsioon on küllaltki kauge ja puudulik, seega tunnetus jätab soovida, ent ilmselt ei ole see paljude jaoks kõige olulisem argument tavalise pastaka puhul.

Sellises klassis lahkub ratsionaalsus tihti valemist sama kiiresti kui Tuhkatriinu kesköö saabudes ballisaalist ning asemel tulevad emotsioonid. See, et pastakas on oma hinda väärt, see sai proovitöödega selgeks.

Kaur Ilves: Enne kui jõuan kirjutamagi hakata, teeb kirjutusvahendi välimus mu tuju juba väga heaks – nagu väike lõbus Aatomik! See on pastakas, mida vaadates ei saa tõsiseks jääda, justkui energiast pakatav kulunud teksadega surfar.

Kui kirjutamisest rääkida, siis kandev tugiraam on erinevalt tavalistest kirjutusvahenditest selles ilma ühegi kummist puksita otse süsi külge keevitatud. Iga tähte kirjutades käib terava surakas seljaajust läbi ning on tunne,  nagu keegi oleks mulle külge ühendanud bioonilise jäseme.

Peeter Koppel: Ühes Tallinna eeslinnas elab üks päris tore perekond. Ridaelamu. Kaks lahedat last. Ilus kuldne retriiver. Muhe pereisa ja tema natuke kuri naine. Natuke, mitte liiga.

Ja olgem ausad – ega see naine pole kuri millegi muu peale, kui selle peale, et tema muidu tore mees ei ole vaatamata oma vanusele suutnud veel täiesti täiskasvanuks saada ja sulepead osta.

Kellel tõmbab kõrgmäestik hinge kinni?

Kui see konkreetne mees suudaks oma abikaasale maha müüa fakti, et ta ei kasva kunagi täis ning et pastakas võib maksta rohkem, kui nende veidi soodsamal ajal ostetud ridaelamu, poleks küsimust, milline oleks perekonna järgmine kirjutusvahend.

Tarmo Tähepõld: “Kuskil kosmoses, kõikide planeetide seas, mida asustavad humanoidid, reptiloidid, kalaloidid, kõndivad puuloidid ja mõnel pool ka eriti intelligentne sinine värv, on ka planeet, kus elutsevad pastakad.

Just sellele planeedile sattusid kõik mujal universumis kaduma läinud pastakad, mis libisesid vaikselt läbi ussiaukude oma planeedile. Sinna, kus nad said nautida täielikult pastakalikke eluviise.” Nii kirjutas Douglas Adams ja Audi pastakas oleks seal planeedil ilmselt tugeva ja tegusa keskklassi musternäidis.

Volkswagen

Kaur Ilves: Vedru on karedamal paberil ukerdades selline, mis laseb unustada igasugused ebameeldivused, millega sind pinnakatte poolt kostitatakse.

Samas on olemas piisav kindlus ja kontroll ning mingeid järellainetusi või sobimatuid õõtsumisi ei esine. Just nagu numbri võrra kallimate kirjapulkadega kirjutades ja see on ühele promopastakale suurim kompliment, mida talle teha võib!

Kalligraafiat tehes on aru saada, et enda suuruse kohta uinutavale mugavusele makstakse lõivu kerge lainetava ebakindlusega.  Alumine ots kipub samuti pikematel kirjatöödel eneseväärikust kaotama ja võtab aega paar vedrustuse tsüklit kui suuremad löögid ära sumbuvad.

Peeter Koppel: Maailmas on väga palju halvemaid pastakaid. On ka paremaid. Siledavõitu Volkswagen on aga lihtsalt tavaline.

Ma tahaks teda vihata, sest siis oleks midagi kirja panna. Oleks emotsioon. Praegu seda ei ole.

On pehmelt talitsematu ükskõiksus. On ohtralt plastikut, hea manööverdatavus ja tunnetatav kergus. On pastakas inimesele, kes mõtleb kirjutades kõrgemaid mõtteid, kui sõnaseadmise mõnust saadav primitiivne tunne.

Tarmo Tähepõld: “Algul ei toimunud mitte midagi. Siis, umbes sekund hiljem, mitte millegi toimumine jätkus,” Douglas Adams. Ühesõnaga, mul ei õnnestunud seda pastakat tööle saada ja seega raske hinnangut anda.

Škoda

Peeter Koppel: Väljamõeldud maailmas kirjutab maailma parim spioon edeva kirjapulgaga. Näiteks Mont Blanciga või Alchemy HRH Fountain by Viscontiga.

Mitte et ma spioonidest midagi eriti teaksin, kuid ma eeldan, et päris spioon tahab spioneerimistegevuselt kiirelt jalga lasta ja edukalt massi sulanduda. Spioon ei saa olla edev.

Aga kes peaks sellise veidi kandilise pastaka endale soetama? Susse sahistav spioon? Noh, tema muidugi ka, kuid meil on raske häid põhjendusi leida. Ratsionaalne Excelit kasutav inimene läheb võtab Kia.

Ergonoomika oli muidu tip-top. Eriti igasuguste “jaapanlaste” ja “prantslaste” eksperimentide kõrval lihtne ja intuitiivne.

Kaur Ilves: Öeldakse, et oma kangelastega kohtumine pole alati kuigi hea mõte – kes on vahepeal paksuks läinud, kes on lihtsalt vastiku iseloomuga. Väheste eranditega on oht pettumuseks igatahes väga suur. Seega ootasin kirjutamist Škoda pastakaga teatavate eelarvamustega, sest mul on olnud õnn põgusalt kokku puutuda selle kirjapulga vaimsete eelkäijatega.

Škoda pastaka vedrustuse osakonnale peaks vist ikka jõulukaarte hakkama saatma, sest isegi oma passiivse standardvedrustusega süstib see väike pliiats sinusse uskumatutes kogustest usaldust ja julgust keerulistel teemadel lugusid kirjutada.

Kokkuvõttes on Škoda pastakas nagu väike ja väge täis võitleja, kes oma veidi tagasihoidliku kesta sees peidab suurepärast ergonoomikat, väga kompetentset vedrustust ja suurtes kogustes kirjutamisrõõmu. Seda kõike igapäevase praktilisuse arvel olulisi kompromisse tegemata.

Tarmo Tähepõld: “Pliiats on võimsam relv kui mõõk. Juhul, kui see mõõk on väga lühike ja pliiats väga terav,” on öelnud Terry Pratchett. See sobib Škoda pastaka kohta väga hästi.

Paula Johanna Adamson: Kunagi, kui endale päris enda pastakat valima hakkasin, siis jõudsin järeldusele, et õige pastaka leidmiseks tuleb kaardistada väärtused, mida ühelt pastakalt otsid.

Esmalt peab pastakas olema hästi pildistatav. Ma ilmselt olen üks väga väheseid inimesi, kes üldse on võimeline uue pastaka ostu puhul sellise karakteristiku looma.

Kuna suur osa minu elust on fotograafia, siis peab mu pastakas minu silma kuidagigi esteetiliselt paitama, et mul ei tekiks mentaalset blokki, kui ma mõni õhtu istun päikeseloojangu ajal keset viljapõlde ja otsustan, et tahan nüüd ning just praegu oma pastakat pildistada. See Škoda oma üllatuslikult vastab sellele täiesti.

Kia

Kaur Ilves: Kujutame ette, et 15 aastat tagasi oleks BMW või Audi juhatuse koosolekul globaalse müügi ja turunduse eest vastutav härrasmees – näiteks Ernst – tõsisel ilmel öelnud: “Härrased! Meil on probleem: D-premium segmendis tõstab pead senikuulmatu konkurent – KIA!“ Ometigi nüüd just nii ongi.

Pastakat kätte võttes on ilma igasuguse suurema ringikobamiseta selge, et siit on raudkõva käega Saksa ordnung üle käinud. Ilma igasuguse ettevalmistuseta oli ideaalne kirjutusasend juba kaks minutit hiljem käes.

Vedrustuse kallal on tõsiselt vaeva nähtud ja tegemist on täpselt selle tundega, mida kogu elu kvaliteetsete Saksa ja Jaapani pastakatega kirjutama harjunud kodanike ärahellitatud näpud on harjunud tundma.

Paula Johanna Adamson: Sakslased on lihtsalt väga mugav ja turvaline valik, nagu must ülikond. Näeb klassikaliselt ilus välja, täidab oma eesmärki, aga jääb kohati igavaks. Kia pakub mustadele ülikondadele tasakaaluks midagi tavatumat ja julgemat, mis nõuab edukaks väljakandmiseks pisut enam iseloomu.

Kurvikamaid tähti võtab see vägagi aplalt, edasi astub meeldivalt kiiresti ning kätt tunnetab samuti filigraanselt. Mitte et kogu see sportlikkus tingimata halb omadus oleks, ent raske on ette kujutada kedagi, kes näeks kõnealuses kirjapulgas ideaalset kombinatsiooni sellest, mida ta elult alati oodanud on.

Peeter Koppel: Soomlastel on selliste olukordade puhuks imeline väljend – tasapaksu. Kui mulle ka enam vallatute tekstide pärast pastakaid proovida ei anta, kirjutan harilikuga, mängin kitarri ja olen ikka rõõmus.

Seekord ei mingit tuld ja tõrva Kia aadressil. See pastakas on päriselt hea. Üles jääb siiski probleem, miks ma peaks nii palju raha kulutama Kia peale?

Jah, ma tean, et on olemas hulk inimesi, kes ostavad põhimõtteliselt ainult uusi pastakaid, kuid minu jaoks isiklikult ajavad suu vett jooksma sama raha eest saadavad kehtiva garantiiga umbes aastakese vanad „sakslased.“ Seda enam, et bränd on kõvem ning viimistlusaste parem.

Tarmo Tähepõld: “Kui sa ei muuda enda elu looks, siis muutub su elu osaks kellegi teise loost,” Terry Pratchett. Selle pastakaga võiks enda lugu kirjutada küll.

Bentley

Paula Johanna Adamson: Norra keeles on üks vahva sõna – forelsket. See kirjeldab seda tunnet, kui sa millessegi ülepeakaela ära armud, kogu sellesse kompotti koos roosade prillide, nõrkade põlvede, liblikate ja lapsiku eufooriaga.

Samuti olen ka kunagi välja öelnud, et oma unistuste pastakaga kirjutamine võib üpris valusalt reaalsusega lajatada, mistõttu tasuks unistused siiski unistusteks jätta.

Võtan sõnad tagasi – unistuste kirjutusvahenditega kindlasti tasub kirjutada, nii saad teada, kas nad on unistamist väärt või tuleb mõni uus ihaldusobjekt leida.

Ja kui ma oma Bentley pastaka eest nii palju maksan, siis kurjam, ma tahan, et mind ootaks peale igat kirjatükki valmistaja poolt allkirjastatud kiituskiri ning esteetiliselt silma paitav šokolaaditahvlike!

Kaur Ilves: Enne suurte eksistentsiaalsete küsimuste esitamist tuleb kõigepealt aru saada, kui viisakalt suudab kallis pastakas ennast igapäevases rutiinis ülal pidada? Kas vedrustus on tapvalt jäik? Kas see raskus ja kogukus ka paberil hästi toimib?

Puhtalt teaduse huvides veendusin, et kuival paberil saab pastakaotsa ka kalligraafiakiirusel avaratemate paunadega korralikult libisema, aga siis peab soovitud kursi hoidmiseks sõrmedega väga kiirelt tegutsema.

Kõige enam hämmastas mind tema võime moonduda igati viisakalt ja inimsõbralikult käituvast praktilisest kirjutusvahendist kompromissituks kiirete tekstide hävitajaks, tehes ka viimast sellisel moel, et autorina on sul alati olemas täielik usk ja enesekindlus pastaka võimetesse.

Peeter Koppel: Kunagi, kui siin oli mentaalsuselt veel selgelt Ida-Euroopa, ütles mulle härrasmehe ambitsioonidega soomlasest ülemus, et: „Härrasmees pastakaga ei kirjuta!“ Kuna tal olid kingad alati puhtad ning ta oskas (päriselt ka) ise kikilipsu siduda, tundus tema jutt usaldusväärne.

Pärast seda, kui eelmisel aastsl seda „pastakat” tootma hakati, on tegemist nüüd esimese korraga, kui see kirjutusvahend tervenisti uueks loodi. Kõik on natukene parem, peenem, viimistletum. Eriti juhitavus.

On uskumatu, et sellise tühimassiga kogukas elajas ei nõua mitte mingeid erilisi kirjutamisvõtteid. Kui vana pastakaga oleks olnud vajadus keskkooli lõpukirjandit kirjutada, siis ma oleks hea meelega pinki kupatanud näiteks Vakra. Uuega mitte.

Boss on tagasi. Taidlejad võivad laiali minna.

Tarmo Tähepõld: “Mitte miski ei liigu kiiremini kui valgus. Välja arvatud halvad uudised,” Douglas Adams. Selle pastakaga saaks ka head uudised kirjutada valgusest kiiremaks, niivõrd hea jooksuga on see.

Me tõepoolest püüdsime…

Kokkuvõte ja selgitus

Miks piltidel on kuus pastakat, aga hinnangud vaid viie kohta? Kuna plaan oli niivõrd ambitsioonikas, kaasasime testi ka “prantsuse raskeveoki” ehk Renault-Trucks, et testida hüpoteesi – suurem on parem! Kahjuks selgus, et meil pole kellelgi C-kategooria kirjutusvahendi lube ning kahjuks lagunes see vahend ka juba testidele jõudes ära.

Kui kõik autorid olid kirjutanud kõikide kirjutusvahenditega valmis lühinovelli, pandi punktid ja mindi laiali.

Kes võitis? Aprill!

* nii kindel sa olid. Tagasi minema pead ja lähemalt vaatama.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.