Vastutab see, kes teeb valiku ja vastutada saab vaid selle eest, millest ollakse teadlik. Vastutustundlikku juhti ei kujunda käsu korras – tee seda, mida õpetaja käsib või eksamineerija ootab.

Vastutustundliku juhi kujunemiseks on vaja autokoolides kasutada uutmoodi lähenemist – õppijakeskset, õppija vastutust ja liikluskäitumist mõjutavatest teguritest teadlikuks saamist soodustavat lähenemist. Keskenduda tuleb inimesele.

Esko Keskinen, kes on Turu ülikooli liikluspsühholoogia emeriitprofessor on seda selgitanud nii, et õppeprotsess peab olema disainitud inimesest lähtuvalt. Kõiki ei saa ühte moodi õpetada.

Kas sellist lähenemist kuskil ka kasutatakse?

Näiteks Norras keskendutakse autokoolis just nimelt isiksuseomadustest ja sõidu kontekstist tulenevate riskide teadvustamise, enda tugevatest ja nõrkadest külgedest teadlikuks saamisele ja analüüsimisele kuidas oma valikutega neid riske maandada saab.

Sõit ja reeglid saadakse selgeks iseseisvalt ja juhendajate abil.

Autokool ei anna mitte luba eksamile minekuks vaid eelpool nimetatud teemade läbimine on eelduseks, et õpilane võib hakata lapsevanaemaga sõitu õppima.

Kas Eestis on plaanis sarnane süsteem ellu viia?

Eestis täna kehtiv ja alates 2011. kehtestatud õppekava annab küll suunised õppijakeskseks ja õppija vastutust suurendavaks lähenemiseks, kuid uut moodi õpetamine ei ole rakendunud.

Põhjuseid võib olla mitmeid – paljud õpetajad ei oska teistmoodi, sisemine motivatsioon puudub ja välist motivatsiooni ei teki järelevalve puudumise tõttu, eksamil hinnatakse teoreetilisi teadmisi ja sõiduoskusi.

Seetõttu räägitakse ka Eestis autokooli kohustusest loobumisest. Ei ole eetiline nõuda, et inimesed maksaksid autokoolidele selle eest, millega soovi korral ka ise hakkama saadaks.

Kui keeruline oleks uut tüüpi õppele üleminek?

Selleks, et õpet täiesti “vabaks lasta”, ei piisa enam määruse muutmisest vaid muuta tuleb liiklusseadust. Seda pole aga rapsides mõtet teha vaid põhjalikult ja muudatusi tuleks palju.

Alustada tuleks sellest, et kirjeldada, millist juhti me oma teedele soovime. Seejärel alles mõeldakse, et millist koolitust ja millist õpetajat selleks vaja on.

Praegune seadusandlus on sätestanud, et oodatakse vastutustundlikke juhte, keda kujundatakse kombineerituna juhendajaga sõitu harjutades ja kohustuslikus korras autokoolis õppides, õppijakeskset õpetust läbiviivate kõrgemal tasemel professionaalidest õpetajate poolt.

Seadusandlus on maailma eesrindlikum, kuid selle elluviijaid pole.

Küsiks veel korra – kas autokoole on vaja?

Eesmärk iseenesest ei ole autokoolide kaotamine, vaid nende rolli muutumine protsessis.

Tartu Ülikool viis läbi teadusuuringu, millega näitas, et kui rakendada autokoolides uutmoodi lähenemist, siis on autokoolis õppimisest ka liiklusohutusele (suuremat) kasu.

Autokoolides viidi 2006. aastal läbi sekkumiskoolitus, mille käigus õppijad said teadlikuks oma impulsiivsusest, milliseid riske kõrge impulsiivsus endaga liiklusesse kaasa toob ja sellest kuidas on võimalik oma impulsiivsust soovi korral ohjata.

Sekkumise läbiviijateks olid seekord psühholoogid. Sekkumisrühmas osalejatel oli hiljem vähem liiklusrikkumisi ja vähem õnnetustes osalemist võrreldes kontrollrühmaga.

Pärast uuringut õpetati autokooli õpetajaid sama sekkumist läbi viima ja praegu oodatakse tulemusi, et kas õpetajate poolt läbiviiduna on koolitusel sama positiivne mõju. Kahju on aga sellest, et hoolimata headest tulemustest ei jätka sarnaste koolituste läbiviimist suurem osa ka nendest õpetajatest, kes vastavasisulise väljaõppe said.

Miks siis asjad ei toimi?

Nagu eespool öeldud, põhjuseid võib olla mitmeid. Igasuguste muudatuste elluviimiseks oleks vaja kõigepealt uurida, kus on kitsaskoht.

Riigil on andmed, kes läbivad eksami esimesel korral, milline on juhtide hilisem liikluskäitumine ja kus nad on autokoolis käinud. Nende andmete kokku viimisel saaks hakata täpsemalt uurima, mis on hästi, mis halvasti, mis toimib ja mis mitte.

Kahjuks selliseid uuringuid tehtud ei ole ning kogutakse vaid kuiva statistikat eksamil läbikukkumiste kohta. Arengukavades öeldakse, et meil on teaduspõhine lähenemine, aga ei ole ju, sest teaduspõhisuse aluseks peaks olema uuringud!

Kas probleem on ka õpetajate puuduses?

Mitte niivõrd puuduses, kui kvalifikatsioonis. Enamik õpetajaid on väga võimekad, aga kuna puudub kontroll ja motivatsioon, siis uute meetodite ja lähenemiste kasutuselevõtmist ei toimu.

Kas maanteeameti eksamil läbikukkumiste arv näitab samuti kehva õppekvaliteeti?

Ei, seda pigem mitte. Eksamil läbikukkumine ei tähenda tingimata seda, et on halb õpilane või halb õpetaja. Pigem tuleb vaadata, kas õpilane on valmis liiklusesse minema.

Uuringud on näidanud, et keskmisest rohkem sõidutunde läbinud õpilane ei tarvitse olla eksamil edukam.

Statistika kinnitab pigem seda, et need kes olid vähem sõidutunde võtnud, sooritasid suurema tõenäosusega eksami esimesel korral, samas aga juhtub nendega suurema tõenäosusega avariisid võrreldes nendega, kes positiive tulemuse saamiseks eksamit mitmel korral tegid.