Suur lugu

Autoreis 60 aastat tagasi: vana veoauto, 21 inimest kastis ja 8000 kilomeetrit

Umbes selline näeks välja marsruut tänapäeval.

Ma käisin viimati autoreisil mõned aastad tagasi ja Horvaatiasse jõudsime ühe ööbimisega Poolas kahe päevaga. Tundus veits tüütu ja pikk. Ja siis sain ma vanaema käest tema reisipäeviku aastast 1961.

Noore õpetajana tegi Laine koos teiste “koolmeistritega” 1961. aastal suure ringreisi Kaukaasiasse. Reisiti veoauto kastis ning kogu retk võttis kokku ligi 40 päeva. Trükin reisikirja sisse minimaalse toimetamistööga, et kogemus oleks võimalikult autentne ja elav. Ühtlasi tundub väike sutsakas Horvaatiasse nüüd eriti lihtne.

Automatk, 10. juuli – 16. august 1961

Reisi esimesel päeval kogunes Harju rajooni haridusosakonda 21 julget koolmeistrit, et minna automatkale. Sõiduriistaks oli sõjaaegne saksa trofeeauto, suure lahtise kastiga ja Kuusalu kolhoosi oma.

Juhiks mees, kes arvas, et me tahame natuke Moskva taga sõita. Kaukaasiast ja sealsest mäestikust ei olnud tal õrna aimugi. Mehel pidi vahetevahel langetõbi peal ka käima. Seda saime pärast sõitu teada…

Kaasas oli kõigil isiklik varustus: telk, tekk, kummeeritud mantel, soe kampsun, dressid ja kleidike linnas jalutamiseks. Minul kerget baikatekki ei olnud. Võtsin Asta soovitusel kaasa karvase saaniteki, mis oli üks äraütlemata tark tegu.

Sõiduraha (vist 40 rubla) oli grupijuhile juba varem ära makstud. Isiklikus rahakotis oli umbes 100 rubla, kelle rohkem, kellel vähem.

Autokasti äärtele oli ehitatud istumiseks laudisest pingid. Meisterdatud oli ka puidust sõrestik, mille peale sätiti present, et juhul kui vihma sajab, meie kohe lausmärjaks ei saaks. Keskele laoti virna vatimadratsid, igale üks, seega 24. Sellest tuli mõnus pikutamise koht, kus kaks inimest korraga ka sõidu ajal said vedeleda. Ka istepinkide peale pandi madratsid.

Autoks oli ilmselt Opel Blitz.Foto: Wikipedia

Iga päev vahetati istumispaika

Selleks kõigeks kulus terve päev ja alles õhtul kl 6 sai koorem valmis. Istekohad leitud, võis sõit alata. Mina hakkasin Astaga paari. Napsasime kõige paremad kohad kohe ära, juhikabiini taga. Seadus tehti aga nii, et iga päev istusime ühe koha võrra edasi. Nii said kõik tunda mugavusi kasti ääres, tagaservas või kabiini kaitsvas varjus.

Kabiinis, juhi kõrval, sõitsid grupijuht Sven ja siis Heino. Tema oli vist ametiühingu esindaja. Kõik me teised olime lihtsad ja pidime leppima autokastiga.

Meie grupis oli 7 meest ja 17 naist. Abielupaare oli kaks, Sirelid Arukülast ja Kadastikud Kuusalust. Ülejäänud vabad ja vallalised. Kehrast olime meie neljakesi: Sven, Ott, Asta ja mina.

Esimene peatus oli Uljaste järve ääres. Telgid püsti, järve pesema, õhtust söödud ja magama.

11. juuli

Teisel päeval sadas vihma. Present laperdas ja märga pritsis istujatele. Kasti otsapeal istujad olid lausa poriga koos ja õhtuks väga nördinud. Ööbisime Leningradist umbes 200 km lõuna pool Valdais.

Kolmandal päeval oli ilm ilusam ja sõit mõnusam. Peatusi ei tehtud. Võeti bensiini ja sõime teeäärses PECTOPAH-is lõunat, kus menüüks kotlett garneeringuga. See tähendas seda, et hakklihakäntsakas ja peotäis selleripealseid. Lisaks tatrapuder.

Ööseks jõudsime Moskva taha Orjoli lähistele. Telgid püstitasime kõrrepõllule ja õhtu oli mõnusalt soe. Pesta ei saanud, sest puudus vesi. Ühissöömist ei olnud ja igaüks einestas oma kotist.

Neljandal päeval jõudsime metsastepi piirkonda. Palju mägesid ja uhteorgusid. Suured maisipõllud ja päevalilleväljad olid igal pool. Kusagil peatusi ei tehtud, pesemata olime juba teist päeva.

15. juuli

Oleme Rostovi lähistel ja sellest sõidust ning loksumisest tüdinenud. Minu tervis on hea, aga nii mõnigi on juba madratsivirnal pikutanud palaviku või seedimisrikke käes. Ka Astal oli kerge mürgistus, vist pirnidest. Teeäärest sai osta ja ploome ja õunu.

Sain esimest korda sööklas kõhu täis süüa, senini on olnud ikka midagi sellist, mis söögiisu on ära ajanud. Kokku sööme üldse päevas ainult korra. Hommikul ei söö, lõuna on kella 16 paiku kusagil “restoranis”, õhtul nosime niisama, mis õnnestus päeval varuda (suitsuvorst, arbuus, pirnid jms).

Saame sellest moskoovide maast korraliku ülevaate. Kirjeldada nagu kohe ei oskagi, seda peab ise nägema. Kohalikule lastekarjale oleme “kuradi neemetsid” (sakslased, toim), sest filmidest on ju nähtud, et sakslastel selline auto.

Teeme peatuse Krõlovskis. Tangitakse autot ja sööme ka ise. On hästi soe. Eesmärgiks jõuda Ordzonikisse, aga autol on nagu midagi viga, minekut ei ole. Venime 30-40 km tunnis. Kuna eesmärgiks on ikkagi 600 km plaani järgi, siis ei mingeid puhkepeatusi.

Päikesevõtmise aeg tuli siiski, sest rehv läks katki. Kuni seda parandatid, suplesime ühes partide paradiisis. Üldiselt on ekskursioon nitševoo, nuriseda ei tohi, siis peab trahvi maksma 1 rubla. Mul on raha vähe ja pean igat kopikat hoidma.

Ööbimine sääserohkes Urupi jõe orus möödus õnnelikult. Suurimateks sääskede söötjaks olid autojuht ja Jaan (Raasiku kooli direktor). Mõnigi arvas, et sääsed oleks võinud olla tublisti suuremad, sest vihastama pani just see, et sellised pisikesed putukad võivad nii kole valusasti hammustada.

17. juuli

Kell 9.15 asus meie “laev” Stavropoli mägistele teedele. Möödume Nevinnomõskist. Kell näitab 11.30, kuid radiaatoris juba vesi keeb. Üks kabiinielanik haigestus ja see paigutati “isolaatorisse” ehk madratsivirna otsa.

Ilm on mõnusalt soe ja autokastis hea lahe sõita. Saime edasi mõned kilomeetrid, kui auto kumm jälle lõhki. Remondiaja kasutasime ära väärtuslikult, kes päevitab, kes imetleb rohelisi sisalikke, kes hullab niisama.

Teekond jätkub Kaukasuse suunas. Tegime tiiru läbi Mineralnõi-Vodõ, aga iga seitsme kilomeetri järel radikas vesi keeb. Kuum vesi vahetati radikas ojast võetud leigema vastu ja edasi.

Möödusime Lermontovi duellikohast ning 17.30 peatume paariks tunniks Pjatigorskis, et toidupoolist muretseda.

Sõidul tuli pidevalt ka trahve maksta, sest kokku oli lepitud, et me ei “teieta”, aga kõik sellega hakkama ei saanud. Õhtul randusime Tambukani kallastel kus värskendasime end mudase ja soolase veega. Maardust pärit õpetaja Helle demonstreerib oma ratsutamisoskust hulkuva hobusega.

Kerkivad telgid, tumeneb taevas, sütib lõke ja olemegi nagu jälle kodus.

19. juuli

Jõudsime Tbilisisse. Ööbime hipodroomil telkides. On mõnus soe öö tumeda taeva ja kitsa kuusirbiga. Olen väga väsinud, sest eile öösel ei saanud magada. Kuulsin kogu aeg telgi taga samme ja kuna ööbisime Kaukasuse eelmäestikus Tereki jõe lähedal, siis oli päris kõhe tunne. Svenil on küll jahipüss kaasas, aga ikkagi on hirm.

Gruusia sõjatee nime kandev teelõik 2013. aastalFoto: Vadim Tolbatov, Wikipedia

Täna oleme koos välismaalastega laagris ja õues peab miilits valvet. Süda valutas ka selle pärast, et ees ootas üle Kaukasuse kuru minek. Umbes 4000 meetrit merepinnast. Auto on vilets, juht on närvis, Sven pabinas.

Kõik läks siiski õnnelikult. Ainult ühest kohast ei vedanud üles. Svenil oli kabiinis kohe kivi kaasas, mida ratta alla panna. Ronisime maha ja aitasime lükata. Siis tuli laiem koht, kus sai peatuda, mootorit jahutada ja vett vahetada.

Vaatepilt oli tore. Algul tõus oli väga aeglane, mööda Tereki kallast. Jõgi on väga kiireloomuline ja kärestikuline. Maha jäi metsavöönd, algasid rohelised aasad ja suured lambakarjad. Edasi tulid tohutud suured pankmäed, mille tippudel ei kasva enam midagi. Siis ilmus järsku lumelaiguga tipp. Veel edasi ja korraga avanes meie vaatele särav ja paksu lume ning liustikega kaetud Kazbek (5054 m).

Küll oli ikka võimas pilt! Vaatad, et on siinsamas, aga tegelikult umbes 20 km kaugusel. Edasi järgnes veel rida lumiseid tippe, aga Kazbeki sarnast ei olnud. Varsti sai kuru ületatud ja algas laskumine. Peagi pidurid suitsesid ja kummid särtsusid.

Kazbeki mäetipp.Foto: Lidia Ilona, Wikipedia

Siis leidsime allikad, mis asusid keset teed ja nendest tuli maapinnale mineraalvett ehk narsaani. Mulle ei maitsenud see üldse, teised ei jõunud ära kiita. Edasine laskumine läks libedalt ja õhtuks olime ära sõitnud 200 km.

Istusin täna kasti otsa peal, välimisel istmel. Küll oli vilets! Homme olen siseküljel ja siis hakkan jälle kabiini poole liikuma.

Gruusia tüütud mehed

Homme on meil ette nähtud hulkumine Tbilisis. Grusiinlaste pealinn on 38 km pikk ja 18 km lai. Jõgi poolitab linna. Majad on korras ning liigub ka köisraudtee ja mägitramm. Poode on palju, aga kaunis sarnaste kaupadega, mis meie poodides.

Olen öövalves. Kell on neli hommikul ja koidab, aga et aeg kiiremini läheks, panen muljeid kirja. Üldmulje jäi, et linna elanikud elavad päris jõukalt ja ka puhtalt. Igatahes reis on kulgenud hästi, kui mitte arvestada ühte paljaks riisumist. Selleks osutus Helle, kes laskis endal kleiditaskust ära varastada 90 rubla. Poes tehti trügimist ja kogu reisiraha oligi läinud.

Mõni ekskursant kaebas, et teda tülitasid mustad mehed. Võimalik, et tüdrukud jäid õhtul liiga hiljaks välja või usaldasid “kavaleridele” silma vaadata. See olevat grusiini kombe kohaselt väga suur lubamine.

Selge on see, et siin valitsevad teistsugused arusaamad ja seadused. Teed tuleb Tbilisis küsida vanemalt naisterahvalt. Kui mehe käest küsida, siis jääbki see sind saatma vaata siis ise, kuidas saatjast vabaned ja õige tagasitee ise leiad.

Azerbaidžaan – põuane poolkõrb. Inimesed elavad savist onnides. Mõni korralikum maja on ka. Inimesed on tõmmud ja kohati mitte väga heatahtlikud.

Vihma pole siin ammugi sadanud. Vesi jõgedes, kui seda üldse on, on leige. Suplusest suurt karastust ei saa. Ilm on väga soe, viluski on 36 kraadi ja päikese käes lausa kõrvetab.

Sõidame Bakuusse ja selleks kulub kaks päeva. Meie auto suudab päevas 300 km sõita. See tähendab hommikust õhtuni kogu aeg sõitu (30-40 km tunnis).

Kura jõgi

Täna ööbime Kura jõe ääres poolstepi alal. Liiv, liiv ja nõelteravad taimed. Õhtule jääme päris pimedas ja kõik ei viitsinud ka telke üles lüüa. Magatakse niisama lahtise taeva all.

Sillavalve käis meid ülevaatamas ja rahustamas, et karta ei olevat midagi. Ühed teised kohalikud andsid nõu jälle hästi hoolsasti valvet pidada. Sellel ööl pean ka mina paar tunnikest valves olema. Algul on päris vastik telgist välja ronida, aga mis teha, kord on selline!

27. juuli, katkendeid kirjast koju

On hommik. Telgid koos, pambud autosse laaditud, ainult auto ei võta vedu. Teeb vahepeal mõne turtsu ja kõik. Üldse oleme selle autoga häda näinud. Sven on ühe viimase loksu üldse otsinud meile.

Eile näiteks suutsime ainult 130 km edasi sõita, kusjuures sõit algas hommikul kl 8 ja lõppes õhtul kl 7. Olime juba päris tigedad. Täna oli plaanis olla Sevani järve ääres (75 km), kuid millal sinna jõuame, ei tea.

Üldiselt on viimased 5 päeva olnud väga üksluised. Tbilisist suundusime Bakuusse. Peatusime seal mere ääres, kuid nii vastikut merd ma pole veel näinud. Eriti vastik oli tuul, isegi suud ei võinud paotada, kohe oli liiva täis.

Bakuu 1960ndatel. Märkimist väärib sportauto pildil.Foto: Wikipedia

Üldiselt Aserbaidžaan on metsik ja väga vilets maa. Igal pool saadeti meid vilekooriga, kivirahega ja isegi sülitati, ikka selle auto pärast vist, mis sakslasi meenutas. Teeääres vaid onnid, vesi oli kõrges hinnas, 10 kopikat kruus. Ka väikse kraaviskäimise tegime läbi, sest juht jäi tukkuma.

Eile saime Armeenia pinnale. Siin paistab, et kõik on veidi viisakam. Loodus on mägine, on rohelist, leidub ka karastavat mägioja. Inimesed tunduvad ka sõbralikumad.

Auto laguneb

Öösel olime ühe mägijõe kaldal, seal oli võimalus vaadata öist äikest mägedes. Võimas ja ilus, ka veidi õudne. Vihm õnneks ei olnud väga tugev ja nii jäime ilusti kuivaks. Üldse on meil hea uus telk. Astaga saame hästi läbi ja oleme igas asjas ühel meelel.

Momendil oleme ööbimiskohast edasi liikunud 7 km, aega on selleks läinud ligi 2 tundi. Täpselt 8 minutit sõidame ja siis pool tundi mehed väntavad: radikas jookseb, karbuss pidi olema läbi, bensiinipaak lekib, käsipidur ei tööta jne. Mina rohkem ei tea, kuid küsitav on, kas me üldse siit edasi selle loksuga jõuame…

Huvitav oleks teada, milline on ilm Eestis. Eile, seal kust me läbi sõitsime, oli tuule ja päikese käes 42 kraadi. Praegu on 22 kraadi. Kui me edasi oleksime liikunud oleksime varsti jõudnud pilvede vööndisse, nüüd jääb see elamus vist ära. Vihma on sadanud Moskvast alates üks kord, see oli eile.

Nüüd jään ootama uusi muljeid ja põnevaid seiklusi. Peaks mulle jumal ainult jõudu andma, et jätkuks kannatust kõike seda nööki välja kannatada.

Muljed ei lasknud ennast kaua oodata. Kuidagi moodi jõudsime üle Väike-Kaukasuse mäekuru ja laskusime Armeenia mägismaale. Üleval mägedes oli nii jahe, et tuli otsida soojemaid riideid, metsad jäävad allapoole, ainult mägiaasad laiuvad kahel pool.

Allamäge läks hästi, aga kui linna jõudsime, siis oli kärsahais taga. Pidurid põlesid. Järgnes tunnike tukkumist, kuniks korter otsiti ja siis linna.

Kokkupõrge ministri tuliuue Volgaga

Saime vist kilomeetri maad minna, kui jälle krahh. Sõitsime mingisuguse ministri tuliuue Volga tagumise otsa sisse. Sekeldused, miilitsad, ümberringi rahvas ja meid sõidutati miilitsajaoskonna ette. Kaua meid seal ei hoitud, anti miilits kaasa, sest mine lolle tea, kas omal jõul kohale jõuavad. 1000 rubla olevat see nali maksma läinud…

Homme ja ülehomme on autoremont ja meil linnapäevad. Praegu sääme endid magama. Räägitakse igasugu hirmu ja õuduse jutte. Ei tea, kas müürida aknad kinni ja ehitada ukse ette barrikaad või aitab ainult ukse lukku keeramisest. Igal juhul kaks naist on meil puhtaks tehtud, üks põhjalikult, teine poolenisti. Eks näe, mis tulevik toob…

27. juuli, reisikirjast

Ööbime Jerevani 7. keskkoolis. Öö oli siin omamoodi põnev – kogu öö ajas naistetuba rotte taga. Mõned teadsid rääkida, et üksikud rotid olevat olnud hiigelsuured. Helgil varastasid kandekotist saia ära. Mina ei saanud üldsegi rotihirmu pärast magada.

Auto läks Jerevani ministrite garaaži remonti, meie võime teha midagi iganes. Üldiselt läks poodide kammimiseks. Osteti rohkesti vihmakeepe ja karvase sääreosaga kummikuid (Eestis seda kaupa ei ole). Sven jõudis otsusele, et vihmamantleid on kokku 1,5 tonni ostetud ja see mõjub auto koormusele kõvasti. Ise ostis ka ja meie õhutusel sai Aino (Sveni naine) ka moodsad kummikud.

Õhtupoolikul külastas meid haridusosakonna inspektor ja andis juhiseid linna vaatamisväärsuste kohta. Lubas järgmisel päeval meile ekskursiooni organiseerida.

Mina ja veel mõni teine kolisime ööseks teisele korrusele. Seal rotte ei olnud ja sai ennast hästi välja puhata. Hommikul päikesetõusu ajal kumas kauguses Ararati mägi. See pidi olema juba Türgimaal.

Sinine mošee Jerevanis.Foto: Armineaghayan, Wikipedia

Ekskursioon linnas oli jalgsi ja väga väsitav. Mošeedesse sisse võisid minna ainult mehed, naised pidid imetlema ehitisi väljastpoolt. Käisime väljakaevatud vana Jerevani varemetel ja imetlesime purskaeve. Küll oleks tahtnud seal vees sulistada, aga seda võisid endale lubada ainult poisijõnglased.

Imelik, et väikeseid tüdrukuid tänaval ei näe. Nemad peavad suure müüriga piiratud siseõues koduseid tödi tegema. Naised katavad end musta pika kleidiga. Noored neiud üksi tänavatel ei liigu. Aga mehed – oh sa hoidku! Nende päralt on kaubandus turul, poes ja tänaval.

Istub vanapapi, hallist karakulist papaahha peas, vunts kikkis ja on valmis kohe meiega kaasa tulema, näitama ja ei tea mis veel. Me ei saa tast muidu lahti, kui läksime ruttu oma koolimajja.

Külastus veinikeldrisse

Õhtupoolikult viiakse meid veinikeldrisse. Vaadid on ilmatuma suured, peal aastaarvud 1940, 1951, 1956 jne. Antakse meile ka maitsta, ikka ühest ja teisest vaadist. Minu meelest ikka kõik veini maitsega, aga mõjub küll. Meie seltskond muutub aina lõbusamaks. Kuni lõpuks istume suure laua ümber ja laulame “Õllepruulijat”.

Lahkudes kahjatseme, et joogipudelit kaasas polnud, et kaasa osta. Läksime poodi ja ostsime koju viimiseks kaks pudelit Kagorit ikkagi. Armeenia veinid pidid olema Nõukogude Liidu parimad.

Kõik oli Jerevanis väga ilus, ainult puudub vees käimise võimalus. Koolimajas ainult üldkasutatavas ruumis veekraan. Küll tahaks korraks pea ees Kehra jõkke hüpata. Õues on siin 40 kraadi, öösel 26 kraadi. Magada ei saa palavuse pärast.

31. juuli

Olen jälle öövalves. Kell on 2. Ümberringi on mäed ja öised hääled. Kusagil müriseb auto, vesi vuliseb, konn krooksub ja rongi ta-ta-ta-taa on ka kosta. Kõige selle üle paistab kuu. Kõik on korras, kõik magavad.

Jerevanist (40 kraadi) välja sõites sattusime mägiaasade piirkonda (11 kraadi). Küll siis külmetasime. Kuid mind ja Astat aitas igast olukorrast välja soe lambanahast saanitekk.

Seikluseks kujunes olukord, kui piirivalve ei tahtnud meid mägedest alla lasta (meil puudusid piiritsooni load), sest Türgi piir olevat väga lähedal ja meie selles tsoonis sees. Eelmisel ööl panime telgid üles ühele lagedamale väljale. Keset ööd ilmus üks härjarakend ja pidi meie laagripaiga maatasa tegema. Miks öösel palke veeti, vaat seda küll ei tea.

BorjomiFoto: Vladimer Shioshvili, Wikipedia

Päeval läheme Borjomisse. Tee on väga ilus ja oleme Mustast merest 20 km kaugusel. Batumisse me ei sõida, sest taas puuduvad piiritsooni load. Sõidame hoopis Suhhuumisse ja puhkame mõned päevad. Naudime mere sooja vett ja ilusat loodust ning sööme puuvilju.

Otsustatakse sõita Ritsa järvele. Meie autoga seda ette võtta ei saa, vaid üüritakse turismibaasist buss. Kuna mina olen Ritsa järvel käinud, loobun sõidust ja olen vabatahtlikult laagri valvuriks.

Minuga koos on Helle, sest temal ei ole raha (varastati ära). Tegime küll tema jaoks korjanduse ja ametiühing ka aitas, kuid peale kasina söögipoolise ta ikka midagi endale lubada ei taha. Mul on kulunud 60 rubla ja arvan, et 10 kulub veel toidule. Ees on siiski veel 1,5 nädalat tagasiteed.

Seejärel läbime Gagra ja Sotši. Külastasime ja ööbisime “Estonka” kolhoosis. Seal võeti meid toredasti vastu. Inimesed on seal venestunud, kuid mõned vanemad räägivad ka Eesti keelt veel.

Saime teada, et bambus kasvab täis 40 päevaga. Ja kui juhtub kasvõi üksainus taim õitsema, siis kogu istandus annab oma jõu sellele taimele pärast hukkub. Toon ühe varre kaasa ka. Aed oli kaetud mahakukkunud virsikutega ja võisime neid süüa.

Tagasiteel kaalume lennukile minemist

Tagasisõidu teeb murelikuks auto. Kaalume kas osta Novorossiiskis piletid lennukile, aga autojuhti on kahju maha jätta. Kuidas ta vaeseke üksi (kaksi) selle pika maa tagasi tuleb. Jääb nii, et anname end edasi selle sõiduriista meelevalda. Ehk veab Eestini…

Niisiis suund Krasnodar, Rostov, Belgorod, Kursk, Vitepsk ja Leningrad. Oleme kui mustlased, telgis magamine, öised valved, kuumus, veepuudus, kasinad söögiajad.

Aga põhjaliku ülevaate sai küll sellest suurest maast. Rikas Kubanimaa, kuiv kõrbeline Aserbaidžaan, Armeenia mägine maa, Gruusia võimsate kaljumägede ja sooja leebe Musta Merega. Moskva suurus ja Leningradi graniidile rajatud linn.

Muidu sõitsime Leningradis kolm korda ühe ringi peal enne kui takso sabas sõites linnast tee otsa Eesti suunas üles leidsime. Lõpuks jälle ööbimine Uljastel – see kord nii kodune armas ja viimane.

Olime 38 korda telki püsti pannud ja hommikul kokku pakkinud. Kogu protseduur oli nii kätte jäänud, et oleksime võinud Astaga selle ka kinni silmi ära teha. Reis oli raske ja väistav, kuid ikkagi väga huvitav. Autojuhi kommentaar lõpus oli järgmine:

“Oleks seda ette teadnud, siis oleksin auto korralikult ära remontinud…”

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.