Võtsime ühendust Kaidoga (nimi toimetusele teada), kes on mitu aastat erinevates gruppides teenust pakkunud ja uurisime, milline on elu kardina taga.

Millal sina sõitmist alustasid?

Tallinna Kainete Juhtide grupi (edaspidi “kainetes”) kuldajastu jäi minul kusagil 2016-2018 aasta vahele. Äpitaksod polnud veel võimust võtnud, rahvast oli nagu murdu ning auto-ja sõitjatepark oli põnevam kui paar uut diiselmersut ja bemmi.

Millega sina ja su sõbrad sõitsite?

Meie sõitsime tavaliselt oma 15-20+ aastat vanade autodega, mis olid ühel või teisel moel modifitseeritud. Tollal sai oma autot ka grupis reklaamida stiilis “Turboga läbukaarik täna õhtul teie teenistuses, pagasiruumis protsent ning esipingis kaks noort täkku”.

Pagasiruumis protsent?

Nojah, alkohol. Kõikides grupi reeglites on välja toodud, et igasugune alkoholi müümine on keelatud. Mis on loogiline, sest keegi ei taha ju, et neid gruppe kinni pannakse. Aga kui peale kella 22 on januseid inimesi, kes on valmis palju maksma, siis noh. Risk on seda väärt.

Sõidetakse ka päris uute autodega?

Selliseid on aina rohkem, jah, uute liisngumersudega tüübid. Aga siis, kui mina veel sõitsin, siis suurem osa klientuuri autot väga tähtsaks ei pidanud.

Oli ka hetki, kus keegi reklaamis oma tagasihoidlikumat sõidukit kui mugavat reisimisviisi, mille peale liisingumehed kohe kommentaarides seda mustama tulid. Aga naerab pärast see, kelle taskus raha on. Ehk siis mitte see mersumees.

Elu pärast ei kartnud? Autotäis purjus inimesi peal ju.

Kõige mõistlikum oli ilmselgelt sõita kahekesi, peamiselt just ohutuse pärast ja piinliku vaikuse vältimiseks. Loomulikult, mida rohkem kohti autos, seda kasumlikum, aga arvestades seda missugune klounaad see klientuur suuresti oli, siis oli sõbraga parem.

Mul jäi juhtumisi põhiliseks sõidukaaslaseks üks Tinderist leitud neiu.

Ja teenis hästi või oli rohkem igavuse pärast?

Teenis peamiselt kummaliste klientide pealt. Üheks kõige hilisemaks ja naljakamaks kliendiks oli üks noor Tallinna külje all elav (potentsiaalselt alaealine) klemm, kes minult kuus korra või kaks suitsu tellis.

Suitsu tellimine oli täiesti tavaline nähtus, aga see “suhkruissi” maksis mulle 50 eurot iga korra eest. Kokku läks mul selle paari lühikese otsa tasku vist üle 200 euro.

Alaealisi oli palju?

Mitte niipalju kui arvata võiks, aga eks nendega jama ikka oli. Ühel vihmasel juunikuu ööl sõitsime tollesama neiuga kusagile Väänasse majapeole, et sealt “kolm inimest” üles korjata. Ei olnud kolm, oli kuus ja kui juba numbritest räägime, siis autoks oli vaene viiekohaline Audi.

Mingi ime läbi suutsime me nad kõik tagaistmele pakkida nii, et süles istuvad kõrvikud akendest välja ei paistnud. Pigem meenutas tagaiste Twisteri mängu kui soliidset taksoteenust.

Aga mured ei lõppenud seal, sest noored olid ennast täiesti oravaks joonud ning hakkasid autos ilastama, kaklema ning lõugama. Kõik emotsioonid koos, nii ilus oli… Meiepoolset eestikeelset sõnelust nad ei mõistnud, küll aga said nad aru füüsikalistest jõududest.

Paar järsemat kurvi, vasaku jalaga pidurdamine ning Ott-Tänaku stiilis sõiduvõtted võtsid noortel testosteroonipommidel hetkeks suud lukku.

Seda tehnikat sai mujalgi ebameeldivate klientidega rakendatud, sest erinevalt ametlikust taksoteenusest ei saanud nad kuhugi kaebama minna. Vähemalt niikaua, kui sa ennast kehtestada suutsid.

Veel mõni ere mälestus?

Ükskord viisime ühe vanema naise Tabasalust Pärnamäele. Et piinliku vaikust vältida, tegi mu kõrval olev neiu naisega juttu ja sai teada, et ta läheb lähisugulasi vaatama.

Sellepeale küsis ta väga innukalt ja rõõmsalt, et kuidas sugulastel läheb, millega nad tegelevad, kas käsil on mingi pidu ning kas pärast läheb neil äkki veel kainekat vaja?

Ei läinud, naine läks surnuaiale, sugulaste haudadele.

Aga midagi karmi ei juhtunud?

Otseselt ühtegi ohtlikku olukorda mul ei ole olnud, aga mõned sõidud meenutasid ka stseene mõnest märulifilmist. Ühel sumedal suvekuu öösel sattusin ma taaskord kahe ilmselgelt aineid tarvitanud “kliendiga” kuhugi Keila lähedal asuvasa laohoone taha.

Seal ootasid meid kaks seitsmest E38 bemmi ning paar üsna “tanki” välimusega härrasmeest. Mul paluti olla autos, kuniks tüübid nendega midagi sahkerdasid, pole palju vaja arvata, mis seal tehti.

Miks ma politseid ega midagi ei kutsunud? Vot antud hetkel ei tundunud mõistlik, sest mu nimi, numbrimärk, ja auto olid seal kõigile teada. Kes teab mis omakohtuga ma pärast võitlema pean.

Miks need grupid nii popid on?

No enamik on ikka normaalsed inimesed, kes taksohinda päris maksta ei tahtnud või soovisid niisama huvitava autoga või huvitava seltskonnaga koju saada. Natuuras on ka pakutud maksta, aga seda pigem purupurjus isikute poolt, kes mu auto tühimassi poole võrra kergitaksid.

Suuremate üritusega oli ka alati tegemist. Näiteks Weekendi ajal sai siin päris mitu korda Pärnu vahelt enam kui pooletuhande euro eest päevas sõidetud. Tung oli suur ning raha voolas ustest ja akendest sisse.

Vahel “palgati” sind isegi festivali ajaks linna autojuhiks. Inimesed said omale isikliku juhi, vaja pole mingit äppi ja krediitkaarti ja kõik on rahul.