Suur lugu

Bussojuhi päevaraamat 3: avastasin ringrajal enda kohta väga häirivaid asju

Mis see nüüd on siis?

Eelmine sissekanne lõppes sellega, et auto läks keretöödesse ja mina puhkusele. Eesmärgid olid meil muidugi erinevad – mina pidin naastes olema võimalikult pruun, Alfa vastupidi, võimalikult mitte.

Ligi kolme nädala jooksul, mis ma eemal olin, hoidis mul sõber Tõnu Korrol enam vähem protsessil silma peal ja andis ülevaateid. Rõõmustamiseks oli põhjust küll, sest keremeister pidas kenasti tähtaegadest kinni ja mingit venitamist ei olnud.

Jõudsin kodumaale, oma eesmärgid täidetud ja pruun nagu solaariumiseadmete müügiagent. Ideaalselt oli täitnud oma plaani ka Alfa ning pruuni põhjaaluse asemel vaatas mulle vastu värske ja must põhi. Kõik roostekolded olid likvideeritud, tiivaääred korras, karbid tugevad ja lõppeks ka kõik roostetõrjega üle käidud.

Visuaal põhja alt ostes ja peale keretöid.

“Ma ei saa sulle ülevaatust anda ja ei taha ka.”

Kuna auguline põhi oli peamine takistus ülevaatusest läbi saamisel, siis sõitsin kohe rõõmsalt kõrvalmajja, et tempel passi saada ja ausa mehena liiklusesse sukelduda. Ainult, et ma ei saanud. Ei templit ega sukelduda. Nimelt sain ilusa põhjaaluse eest küll kiita, küll olid puhkusele läinud pidurid.

Ülevaataja ütles väga südamlikult ja ka õigesti: “Nende piduritega ma sind küll läbi lasta ei saa ja ei taha ka. Hea meeelega näeks ju autot ja sind ka järgmise aasta ülevaatusel.”

Kas see on üles tõstetud pöial? Kahjuks ei…

Probleemiks oli siis leke piduritorustikus, mille tagajärjel tugeval pidurdusel vajus pedaal läbi ning seda kinnitas ka loik auto all. Lisaks oli mingi sellega seotud või ka mitteseotud probleem ühel tagumisel piduril. Aga tõeline autofänn ei heida meelt!

Jätsin auto kõrvalasuva töökoja hoovile, ulatasin neile võtmed ja palusin helistada, kui pidurid korras. Ise võtsin LPG mootoriga Dacia Dusteri ja sõitsin metsa. Puhkusest puhkama.

Kui peale rasket ja kurnavat kahepäevast puhkamist matkaradadel pealinna pulbitsevasse argiellu naasin, saabus telefoni ka oodatud sõnum: “Auto valmis, ülevaatus tehtud.” Lõpuks ometi! Aasta otsa muretut sõitu garanteeritud. Mina olen ikka seadust ja korda kõrgelt au sees pidanud ja ilma ülevaatuseta sõita ei taha.

Tohutu tung midagi teha

Siis juhtus see, mis juba pikalt on oma karvaseid kombitsaid mu hinge, südamesse ja rahakotti ajanud. Mootor on timm, roostest saime lahti, ülevaatus on olemas – mida edasi teha? Kuidas nüüd oma autot veel ägedamaks ja paremaks saaks! Jah, pooltelje otsakummid peaks ära vahetama, et sinna vahele sodi ei läheks. Võib-olla silda reguleerima, no igaks juhuks, aga see ju ei paista välja.

Tuelde poleerimine on väga tänuväärne, sest tulemus jääb kohe näha.

Suure entusiasmiga poleerisin ära tuled. Sai ikka palju parem, kuigi nendes poleerimiskomplektides on ALATI liiga vähe liivapaberit, seega üks tuli on natuke kirkam kui teine. Uued kojamehed ostsin, sest ma hoolin. Magnetiga telefonihoidja ka, sest mingit Android Autot mul ju pole.

Peas ringlevad muidugi veelgi suuremad plaanid. Auto kere on küll korras ülevaatuse ja edasise hävingu vältimise mõttes, aga ta ei ole kindlasti ilus. Mõlgike siin, kriim seal, ust on kunagi pahtliga täidetud, stangel mõra. Saate aru küll, mis tunne see tuleb. Laseks perfektseks teha. Äkki värviks ülegi? Oh, mingi punane oleks lahe!

Selle mõlgi saaks välja umbes 50 euroga. Aga kahjuks ei ole see ainuke asi, mis ideaalist puudu.

Oot, värvimine on hinnanguliselt 2000-6000 eurot? Ei, siis küll mitte. Aga äkki kile? Ja mingeid keredetaile võiks ka olla. Telliks GTA laiendid, aga äkki see on mage? Nagu paneks diisel-bemmile M3 märgi. Aga ma ju GTA märke ei pane, ainult laiendid. Hirmus, mida inimese aju suudab vaimustuse ja entusiasmi pealt genereerida.

Juba kerin mõttes paar aastat edasi, kuidas ma saabun mõnele Diskustom Meet’ile sisuliselt ideaalseisus 156ga, mis on igas mõttes prillikivi. Suuremad veljed muidugi ka ja mingi tüünem sisu.

Topsihoidja olulisust on raske märgata

Kuniks need on olemas, nagu teie kõikide autodes. Mis mõlkus Alfa Romeo disainerite peas, ma ei tea, aga autos pole mitte ühtegi (!) kohta, kuhu panna joogipudelit või kohvitopsi. Ainuke koht on sõidu ajaks suruda ukse ja juhiistme vahele. Ma saan aru, itaallasele on ilmselt kohvijoomine sündmus ja mingit rüvedat bensiinijaama kohvi joovad ainult barbarid. Aga kuulge, äriliselt tuleb ka ju mõelda ja barbaritele neid autosid müüa!

Hoolimata ligi kuu kestnud kere- ja remonttöödest, on Alfa läbinud juba üle 4000 km.

Lisaks topsihoidjatele, pole eriti ka panipaiku. Või siis üldse mitte. Uksetaskutesse mahub umbes üks A4, kui see A5ks kokku voltida. Kindalaekas on kasutusjuhend, mida Alfa-inimene peab kaasas kandma ja koguaeg tudeerima, muud sinna ei mahu. Käigukangi ees on üks pisike sahtel, kuhu midagi panna ei saa, sest muidu lööd käigukangiga selle puruks. Näiteks telefoni.

Olen uurinud eBayst erinevaid järelturu topsihoidikuid ja Fixusest isegi ühe 3-eurose ostsin. Hirmus kole ja loomulikult ei sobinud see Alfas füüsiliselt kuhugi. Mitte isegi esteetilises mõttes, vaid nii, nagu pakil oleval pildil näidatud, minu autosse seda muidugi panna ei saanud. #esimesemaailmaprobleemid

Pöörderaadius nagu keskmisel ristlejal

Veetsin hiljuti paar päeva uue Honda e elektriautoga. Kõik futu ja retro, mis seal on, las praegu jääb, aga see pöörderaadius! 4,6 meetrit tähendab sisuliselt koha peal vurritamist ja hüsteeriliselt naermist.

Alfa pöörderaadius on umbes 1 miljon kilomeetrit, mis tähendab, et ühtegi parkimiskohta pole võimalik normaalselt sisse pöörata, vaid tuleb teha suur kaar ja ka seejärel kõvasti edasi tagasi nõksutada. Aga noh, see ongi SPORTautode puhul tavaline, lohutan ma iseennast.

Kui meel läheb mõruks, siis vaatan neid kirju.

Ja siis muidugi helitehnika. Auto osteti uuena Eestisse ja lasti sinna panna kõvasti Alpine helitehnikat. Nüüdseks on sellest jäänud järgi mingid rippuvad juhtmed ja 2000ndate aastate arvutikõlari tasemel heli. Võib olla on tuleb see üllatusena, aga ma kogu aeg ei tahagi Busso ülemlaulu kuulata, seega on päevakorras ka helisüsteemi parendus.

Ja rõhk muidugi sõnadel “on plaanis”. Sest saatusel oli minujaoks varuks midagi hoopis muud, mis viibki meid pealkirjas mainitud ringrajani.

Mis siis juhtus?

Kohe autot ostes küpses plaan, et sellega hakkan ma raudselt Audrus käima ja kiiret sõitu õppima. Odav ja sportlik auto, mis kuulub päriselt mulle ja mille kapoti all on võidusõidu taustaga jõuallikas. Täiesti loogiline asjade kulg.

Ühel ilusal neljapäeval, kui Audrus oli õhtune “Vaba rada”, läksime kolmekesi kahe autoga kohale. Sõber tuli oma 2011. aasta Mercedes-AMG C63 sedaaniga (487 hj, 6,2-liitrine mootor). Kahju kohe oli temast, et mis rõõmu sellisest raskest ja luksulikust sedaanist ikka olla saab. Versus minu analoog-Alfa, rajale mõeldud, cuore sportivo ja muud hüüdlaused.

Kuna tean oma kolleegide ja sõprade raja-aegu, siis kutsusin kaasa ka kolleeg Karl Salumäe Äripäevast, kes mõistab seda ringraja värki minust kõvasti rohkem ja palusin, et ta sõidaks mulle kontrollaja ette, mida jahtima hakata.

Üks kaasmaalane oli ka.

Liiga palju Porschesid

Kohale jõudes sain aru, et see kõik oli mu peas palju ilusam kui reaalsus. Minu nägemus põhineb ilmselt mingil iidsel ajal, kui vabale rajale tulid noored oma tavaautodega paugutama, kui kuskilt raha kokku said. Enamjaolt ei saanud ja ei tulnud.

Tänapäeval on lugu teine. Ilma liialduseta, boksiteel ja rajal oli umbes 10 Porschet, millest osad eriti kallid 911 GT2 RS versioonid, üks Ferrari F430, Nissan GT-R, pinu rajasõiduks ehitatud bemme ja veel muidki.

See võttis mul meele mõruks. Ma tahtsin rahulikult oma tempot sõita, harjutada, katsetada. Aga mida sa katsetad, kui sirge lõppu jõudes näed kaugelt tulemas punnis silmadega GT2 RSi, mis kurvi sisenedes on juba sul tagaotsas kinni ja poole kurvi pealt hakkab mööda suruma?

Ja kui 300 000-eurone mänguasi on kaugenenud, avastad tahavaatepeeglis järgmise(d) Porsched. Ma ei julenud muud teha, kui vaikselt mööda raja äärt hiilida, et vältida igasugu kontakti.

Isiklikud probleemid kõrvale jättes, tegelikult on tore, et neid autosid kasutatakse sihtotstarbeliselt.

Ma ei tahtnud seda teada

Tahate nüüd teada, mida häirivat ma seal enda kohta avastasin? Ma ei tahtnud seal olla. Ma ei tahtnud rajale minna, ei tahtnud kiiresti sõita ja kõige vähem tahtsin ma hakata mingit ringirekordit (isiklikku siis) taga ajama. Minu ringrajaideaal pärineb ju tööga seotud testsõitudest, kus möödasõite ei tehta ja kõigil on sama tempo!

Ma pole elus eksperimenteerinud ühegi kange narkootikumi või muu seikluslikku ainega. Igasugu ayahuasca ja peyote tseremooniad, kus inimesed saavad maaväliseid kogemusi ja tutvuvad põhjalikult iseenda sügavaimate tasemetega, ma ei taha neid teha väga lihtsalt põhjusel – äkki ma ei meeldi iseendale? Äkki kuskil mu sees peitub mingi võigas jätis, kellega ma siis pean edasi elama. Ei, teadmatus on õnnistus.

Ja nüüd ongi üks selline olukord käes. Kas nii jääbki? Kas ma olen nagu jooksja Poeezia Komissarova, kes kardab stardipauku? Kollionu, kes kardab pimedat? Autoajakirjanik, kes ei taha ringrada sõita?

Või oli see üksikjuhtum, halb tähtede seis ja liiga palju Porschesid. Peaks raja tunniks ajaks ainult endale broneerima ja siis uuesti katsetama. Äkki ma olen ikkagi normaalne? Mure on kohe päris suur enda pärast.

Mis ringiaegu Alfa sõitis?

Kõige selle tõttu andsingi kohe võtmed Karlile ja palusin paugutada nii, nagu viimnepäev oleks käes. 5+5 ringi hiljem selgus uus õõvastav tõsiasi – Alfa 156 on tavaseades kohutavalt kehv rajaauto.

Olgu, 15″ velg, kus kõrge profiiliga ja keskpärane rehv, ongi olemuselt vedel. Aga Karli sõnul vajus läbi ka vedrustus ning sõna sportlik tohib kasutada ainult ühe asja kohta, see on Busso mootor. Kõik ülejäänu on kesine või isegi alla selle. Mis tähendab, et kui ringrada oleks tulevikus veel eesmärgiks, siis tuleks ka sellesse kõvasti raha panustada.

Loo lõpus on Karl Salumäe põhjalikum hinnang autole ja sõiduomadustele, mille ta pani kirja kohe peale sõitu.

Jup. Peale esimest paari ringi olid pidurid juba sellised.

Ja nüüd päevaraamatu kolmanda osa grande finale. Kui Karl oli oma 5+5 ära teinud (1:41,5, mis ei ole just eepiliselt hea aeg vs C63 supersedaani 1:32) ja mina üles leidnud selle vähesegi tahtejõu, läksin rajale. Tundsin ennast täpselt nii halvasti, nagu arvasin.

Kõike oli liiga palju – kiiver segas vaatamist, teised autod ajasid närvi, ideaaltrajektoori otsimisest ja katsetamisest polnud juttugi. Kolmandal ringil süttis armatuuris tundmatu tuluke, maha tulles avastasin, et ei suitse mitte ainult pidurid, vaid midagi tuleb ka kapoti alt.

Kiire ja hale lõppmäng

Seejärel pilk temperatuuriandurile, mis oli ilusti kukkunud põhja, see tähendab, et seier ei suutnud neid temperatuure enam hallatagi. Auto järel jooksis ilus jahutusvedeliku rida ja mootor ei laulnud enam kõrgel V6 noodil, vaid meenutas pigem sureva mägra viimast kõnet lähedastele. Mõtlesin, et sõidan natuke raja kõrval oleval maanteel ja jahutan mootorit, aga see suri kenasti raja väravate juures välja.

Kõigile möödujatele avanes kõige klassikalisem vaatepilt – Alfa Romeo, kapott lahti, auto alt voolamas mingi ollus, kõrval löödud näoga omanik.

Vasakul Karl Salumäe ja paremal Tõnu Korrol, kelle nägudest kajastub tõeline empaatiavõime.

Pikk õhtu lühidalt kokku võetuna. Mitmed telefonikõned spetsialistidele, katsed autot jahutada ja vigu tuvastada lõppesid edutult. Auto läks küll käima, aga keeldus ennast jahutamast. 130+ kraadise mootoriga tark omanik Pärnust Tallinnasse ei sõida.

Tark omanik muidugi oleks ka sõidu ajal rohkem temperatuurinäidikut pidanud jälgima, aga kust see aeg võetakse! Lisaks asub see näidik keskkonsoolil, kõige ääres, mitte juhi silme ees.

Kuulus Alfa Romeo jäi kuulsusetult selleks ööks Nurme tanklasse elu üle järgi mõtlema. Hommikul läks puksiir ja tõi auto Tallinnasse, TRK töökotta, kus Eesti kõige targemad Alfa spetsid püüavad aru saada, mis juhtus, miks juhtus ja mida see kõik autole tegi. Kas pole mitte kena hetk, kus lugu pooleli jätta ja siis lähiajal juba 4. osaga edasi minna.

Rohkem ma pole oma autot näinud.

Karl Salumäe kommentaar ringrajalt:
Mine võta nüüd kinni, kas vedrustuse tehnoloogia on 20+ aastaga nii palju arenenud, mina ringrajal jäigemate neljarattalistega harjunud, Tarmo auto ajaga püdelaks muutunud või ajasid uue 156 rajasuutlikust ülistanud ajakirjanikud lihtsalt käojaani või midagi sootuks viiendat.

Igatahes kallutas Alfa kurvitades nagu Valentino Rossi, ainult valele poole. Ja noogutas pidurdustel sedavõrd, et masina pära muutus rahutuks ja tagumik ähvardas istmelt kerkida.

Enos Motorspordi kurvis tuli gaasi lisamisega oodata terve igavik, muidu vedrutas Alfa end hooga välisserva poole, raske nina ees. Velt Motocenteri painde täisgaasiga läbimiseni ma ei jõudnudki, ikka lasin selle enne kurvi korraks järgi. No ei tekkinud seda kindlust, et kõva kreeni trotsides ja end jõuga sangas hoides ei tule asfaldilindist puudu.

Pidurid suitsesid mõne ringi järel ähvardavalt ja muutusid loogiliselt pehmemaks, kuid olid tegelikult päris naksakad. Ning kuigi käigukangi liikumisteed pole kõige lühemad ja täpsemad, võis seda vibutada itaallasliku tarmukusega.

Ja Busso, see laulis uhkelt. Armastas ilmselgelt pöördeid, kuid vedas oi, kui siidiselt. Tõepoolest sportlik süda, cuore sportivo, nagu Alfa Romeo lipukiri ütleb.

Aga siis juhtus see, mis juhtus…

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.