Saime kokku Mihkel Norman Tultsiga, kes on kahekordne Eesti ja Põhja-Euroopa meister. Esitasin talle kõige amatöörlikumaid küsimusi, mis võimalik ning vestlesime driftispordist üldiselt.

Kuidas üldse inimene hakkab driftima?

Eks see kõik saab alguse ikka üldisest huvist autosõidu vastu. Väga tavaline on, et talvine jääradadel ja põldudel rallimine kasvab üle millekski suuremaks.

Driftispordil on veel raske tee käia, et inimesteni jõuaks arusaamine, et tegu pole “Kiirete ja vihaste” filmi või tänaval huligaanitsemisega seotud spordialaga. Võistlusdrift ja tänavatel kummi vilistamine erinevad kardinaalselt ja oskusega ringteedel “külksi” teha on võistlusrajal vähe peale hakata.

Mina näiteks olin endale lihtsalt autot ostmas, millel oli V8 mootor. Sõber oli kaasas ja ütles pool naljaga, et kuule, ehita sellest driftiauto. Mulle mõte meeldis ja nii ta läkski

Kui kallis on võistlusauto ehitamine või ostmine?

Street klassis mitte väga, aga selleks, et PRO klassis konkurentsi pakkuda, tuleb autot ikka väga põhjalikult ümber ehitada ja odav see lõbu muidugi pole.

Kui keegi soovib alustada, siis mõistlikum on pigem osta juba valmis driftiauto, mitte ise nullist tegema hakata.

Suurusjärgus 15 000 eurot saab juba täitsa hea variandi. Ilmselt on keegi mõned aastad selle alaga tegelenud, pannud autosse tegelikult 30 000 – 40 000 eurot ja siis otsustanud loobuda või soovib ise uut autot.

Kui osta spetsiaalselt driftiks ehitatud auto mõnelt erialaselt firmalt, siis võivad hinnad tõusta ligi 200 000 euroni.

Olgu, auto olemas, aga kus ma treenida saan?

Esimese hooga võid leida mingi asfladiplatsi, kus omanik lubab oma oskusi lihvida. Mõni suurem laoplats pärast tööd või parkla, kus teisi autosid pole.

Samas on võimalik treeninguks kasutada kokkuleppel ka enamikke neid kohti, kus võistlusi peetakse. Laitse rallipark, auto24ring Audrus, Kehala Lääne-Virumaal ja Rapla kardirada.

Kehala on muidugi juba oskustega sõitjale ja seal kiiresti liikumiseks peab julgust olema. Pärineb sealt ka kuulus videolõik, kus võistlusautol tõusevad rattad maast lahti ning maandumisel külglibisemine jätkub. See jõudis isegi Top Geari lehele.

Kas on ka driftikoolid või treenerid?

Minu teada päris sellist ametlikku “trenni” ei ole. Kristjan Salmre tegi kunagi driftikooli, aga hetkel vist enam mitte.

Eks tuleb ise harjutada, seltskonda tulla ja parematelt nõu küsida. Üldiselt on driftis sõbralik rahvas ja vaevalt keegi huvilist pikalt saadab. Tore, kui konkurentsi juurde kasvaks.

Kui suurt meeskonda mul võistlemiseks vaja on?

Eks see oleneb klassist ja su enda oskustest. Mina meeskond käib peale iga võistlust auto üksipulgi üle, et kõik toimiks. Samuti tuleb võistluste ajal tihti probleemidega tegeleda.

Hiljuti treeningul juhtunud avarii tagajärjed saime korda ühe ööga, et järgmine päev juba pressiüritusel osaleda. Üksi või kahekesi ma seda poleks suutnud.

Seega meeskonna suurus oleneb ikka sellest, mis ambitsioonid on ja kui palju sul endal aega ja oskust tegeleda. Minule endale näiteks ei meeldi üldse autot remontida, nii kui mingi mutter lahti ei tule, lähen närvi.

Mis ühe võistluse kulud on ja palju rehve läheb?

Kindlat numbrit väga raske öelda, aga minul läheb ühel võistlusel 24 tutikat võistlusrehvi. Ühe hind on umbes 80 eurot, seega ligi 2000 eurot rehvid.

Õli vahetame samuti peale iga võistlust ning lisanduvad siis muidugi ka ootamatud rikked või purunemised. Suure tiimi puhul ka kõik olme- ja reisid. Nagu ikka mootorisport.

Kui kõrge tase Eestis on?

Iga aastaga aina parem. Võistlustel osaleb juba  40-50 võistlejat. Balti drifti avamisel eelmisel aastal oli 120 osalejat.

Kui mina alaga tegelema hakkasin, siis oli minu esimene võistlus Tabasalus ja sain 4. koha, teisel võistlusel juba 2. koht ja kolmandal korral kõrgeim poodiumiaste. Sain ka rookie of the year tiitli, aga see karikas kukkus mul hiljuti just kapi otsast alla kildudeks.

Kuna mul on mitu tiitlit juba kodust olemas, siis nüüd juba unistan Drift GP sarjaga liitumisest, aga eks näis.

On see ohtlik ala?

Korrektselt ehitatud autoga mitte eriti. Kõige kiirem on Auto24ring, kus kiirused võivad ulatuda 140-180 km/h aga seal on palju ruumi. Kehalas on karm rada, aga kiirused väiksemad. Seega tükke võib lennata küll, aga juhi jaoks on pigem ohutu ala.

Kuidas üldse selgub võitja, kes otsustab ja mille järgi?

Otsustavad kohtunikud, keda on kolm. Üks hindab sõidujoont, teine stabiilsust ja kolmas show-elemente.

Sõita tuleb agressivselt, aga samas täpselt. Ratas ei tohi rajalt välja minna, koonust ei tohi puutuda ja üldiselt peab olema näha, et sul on asi kontrolli all.

Show osas on suur roll rehvisuitsul ja nö “piiri peal” olemisel. Kontakt teise autoga on täiesti lubatud, kui see ei mõjuta teise sõiduki liikumist.

Tandemis tuleb sõita täpselt teise auto joones, teda nii öelda jäljendades.

Olgu, sõitjatel on ülipõnev, aga miks seda vaatama peaks tulema?

Driftivõistlused on samamoodi spordipidu nagu suusatamine või WRC, aga eeliseks on see, et kogu võistlus on hästi jälgitav ja ühes kohas.

Juhtide puhul hindavad näiteks sponsorid tihti ka seda, milline inimene ta on. Kas suhtleb publikuga? Kas on aval ja rõõmus? See ei ole ala, kus kõik toimub kinnistes garaažides ja ülitõsised piloodid sammuvad boksist otse autosse ja pärast taharuumi. See on ikkagi show.

Lisaks on alati publikule lisameelelahutus. Pakutakse demosõite kõrvalistmel, loositakse auhindu ja üldiselt üks mõnus ajaviide rehvisuitsu ja põneva võistlusega.

Lõpuks provokatiivne küsimus – miks on enamik driftiautosid ikkagi BMWd?

Põhjus on väga lihtne. Esiteks peab driftiauto olema tagaveoline, see juba iseenesest eemaldab valikust suure osa autosid.

Muidugi on palju kuulsaid Jaapani tootjaid, kelle sõidukid on legendaarsed driftimasinad, aga Eestis on sellistele varuosade leidmine ülikeeruline. BMW’d on lihtsalt palju kergem ja soodsam ehitada ning vajalikud jupid on kohe võimalik kätte saada.

Järgmine suur driftivõistlus “Rollercoaster from Hell” toimub juba 10.-11. mail l Kehala rajal. Ilm tuleb ilus, soovitame kindlasti minna!