Projekt oli kahjuks täielik läbikukkumine, sest kahe aasta jooksul läks kaubaks vaid 68 autot. Paljud neist on tänu kollektsionääridele veel tänasenigi elus ja liiguvad (küll haruharva) oksjonitel meeletute hindade eest ringi. Volvo ei andnud aga alla, õppis oma vigadest ning käivitas uue projekti – P1800.

Itaalia mõjutustega Rootsi hing

Tähtsad ninad Volvos soovisid, et tehniliselt baseeruks auto kuulsal Amazoni mudelil, ent disain pidi ajastule kohaselt muidugi tulema Itaalia kunstnike sulest. Noh, kaudselt ehk tuligi – Volvo P1800 graatsilise kerekuju taga peitub tegelikult hoopis rootslane Pelle Peterson, kes oli auto loomise ajal Itaalia disaineri Pietro Frua juures õppimas.

Disain esitati paljude teiste seas Volvo juhatusele täiesti täiesti salaja ja ilma Pelle nimeta, alles 2009. aastal tunnistati Peterson ametlikult P1800 disaineriks.

Kui disain ja tehniline pool paika pandud said, asuti maadlema järgmise probleemiga – kus ja kelle juures P1800 toota saaks? Esmalt läksid rootslased Saksamaa kereehitaja Karmanni jutule, ent võimalik koostöö katkes, kui Volkswagen olukorrast haisu ninna sai. Nimelt arvas Wolfsburg, et uus Volvo võib ohustada nende stiiliikooni Karmann Ghia müügiedu.

“Eino, selge siis”, otsustasid Volvo mehed ja tegid Euroopas pisiturnee mitmete tootjate, sealhulgas ka NSU leerides. Liisk langes lõpuks Inglismaale Jenseni firmale, kes oli nõus koostöös Bentley’le ja Jaguarile kerepaneele tootva firmaga asja ette võtma.

Mõne aja pärast märkas Volvo, et inglaste kvaliteet oli nende mõistes alla arvestust ja tootmine viidi üle P1800 kodumaale Rootsi, kust sai alguse Volvo tolle aja üks suurimaid edulugusid.

Rahvasportauto retsept koosnes töökindlusest ja stiilist – aga mitte kiirusest

Volvo esimene sportauto ei pidanud rinda pistma Ferraride ja Aston Martinitega. Selmet olid märksõnadeks ohutus, töökindlus, mugavus ning eelkõige šikk välimus. P1800 pidi olema auto millega Stockholmi ööklubi ette veeredes kõik siresäärsed Fridad sulle silma tegema hakkasid – ning selle ülesandega sai see suurepäraselt hakkama.

Mäletate aega, kui autokuulutusi võis käsitleda kunstina, mitte liisingunumbreid täis plämana? Volvo reklaamis seda autot kunagi isegi lausega : “See auto ei kiirenda 150ni, aga see näeb välja nagu ta teeks seda!”.

P1800 populaarsuse taga oli kõige vedavam argument tema praktiline iseloom. Paljud inimesed soovisid omada sportautot, ent tahtsid vältida igapäevaselt liiga spartalikku kogemust või tollal populaarseid kabriolette. Seal Volvo enim säraski, pakkudes ruumikat ja mugavat salongi koos asise pakiruumiga.

Suurim tõestus Volvo töökindlusest seisneb aga kuulsas “kolme miljoni miili” P1800’s, mis kuulus varalahkunud ameeriklasele Irv Gordonile. 2018. seisuga oli auto läbinud üle 4,8 miljoni kilomeetri ning suhtumise poolest läbiks kindlasti veel sama palju.

Sellist nalja enam tänapäeval paraku ei näe, sest autotootjad kipuvad oma mudelite eluiga lühendama vaid selleks, et sa kiirelt “riknenud” vana hingusele saadaksid ja kohe salongist uue haaraksid. P1800 ongi tunnistus ajast, kui autosid ehitati kestvuse eesmärgil.

Auto oli populaarne ka filmimaailmas, nimelt osales see Inglise televisioonisarjas “The Saint“, kus see teenis kunagise Bondi-staari Roger Moore sõiduvahendina.

Klassikute salongides valitseb hoopis teine atmosfäär

Tänase loo peategelane on 1965. aasta USA-st toodud mudel, mis on restaureeritud kogenud Autoklassiku töökoja poolt.

Klassikud on sõidukogemuse mõistes ikkagi hoopis teine tera. Juba ukse päises asuva lingi vajutamisel rakenduv mõnus “klõps” tekitab ägedaid emotsioone.

Kiikame korra sisse ka. Heleda ja tumeda naha tango vahel läigivad üksikud kroomist lülitid ning “hõljuva” armatuuri sees paiknevad kõiksugused (töötavad!) näidikud. Tahavaatepeegel on ägeda elemendina veel armatuuri peal, mitte esiklaasi kohal ning ajastukohaste hittide mängimiseks on autosse paigaldatud Retrosoundi kõlarid ja bluetooth-raadio.

Suurt sõiduproovi me mõistagi ette võtma ei hakanud, ent pisikese tiiru sadama territooriumil tegime ikka. Volvo rabavast välimusest andsid momentaalselt mõista kaks vene härrasmeest, kes vastu jalutades “Oi b**** kak krasavitsa!” hüüatasid. Nuff’said, nagu öeldakse.

1,8-liitrise B18 mootori vastus pedaalivajutusele on kohene ning see sulatab su parema jala autoga koheselt ühte. Pöörded tõusevad mõõduka hooga ning kiirendus on 1070 kilogrammist massi arvestades ikkagi üsna reibas. Väike rool reageerib ülikergelt ning juhitavus on tagaveolisele sportautole kombekoheselt lõbus. Mitte nüüd maailma kõige teravam, aga lõbus.

Kuigi Volvo on saanud uue pidurivõimendi, tuleb seismajäämiseks pedaal harjumatult sügavale lükata ning seisma jäämiseks natuke aega varuda. Aga seisma me jäime ning sealt väljudes võis end tunda kui maailma kõige stiilsem mees.

Et seda tunnet püüda, võid omale antud Volvo soetada just siit!