Eneselegi üllatuseks olen juba mitu aastat mänginud mõttega, et äkki kaasaegne auto ikkagi pole objektiivselt nii halb, kui ma arvata tahan. Ma ei räägi siin lisavarustusest, turvalisusest ega nutikusest vaid sõidukite majanduslikust elueast. Pikk eluiga, ökonoomsus ja vastupidavus on see, mis defineerib minu jaoks hea auto.
Kuigi inimühiskond elab praegu piiritu tarbimise epohhis, mil asju ei disainita ega ehitata kestma, olen siiski hakanud üha enam küsima, et äkki on üleüldine nooremate autode vastupidavuses pettumise põhjus hoopiski ebapädev omanik/kasutaja?
Kui mõelda sellele, mismoodi hoidis ja armastas oma autot näiteks Olev Pruuden, kes 1974. aastast ühe ja sama Moskvitš 412-ga sõitis kuni surmani mõned aastad tagasi. Või vaadata näiteks Sindis olevaid 50-60 aastat tagasi ehitatud eramaju – garaaž kuulus iga maja juurde ning veel 90ndate lõpus oli nädalavahetuste pärisosa oma auto eest hoolitsemine.
See lugu on Geeniuse ja PRO tellijatele.
Logi sisse või vormista tellimus
Tellija andmed
Soovid maksta arvega, teha hulgitellimuse või otsid teistsugust tellimust? Kõik tellimisvõimalused leiad siit.