Enamikul meist leidub selliseid töökaaslasi. Rahulikud tüübid kusagilt tagareast. Sellised, kes ei trügi igal konverentsil valjult rääkides lavale, vaid rügavad vaikselt ja usinalt pigem kulisside taga. Tegelased, kes ei pea end tingimata maailma nabaks.
Just säärane liitus meie testiseltskonnaga 2019. aasta juulis – Hyundai Santa Fe. Toona suhteliselt uus mudel, aga mõjus juba siis vana tuttavana. Ja kogukana. 4,77 meetri pikkuse ja 1,89 meetri laiuse auto kohta leidis mõnigi testija, et linnaoludes on Hyundai gabariit juba piiripealne. Ka linnavälistel sõitudel kinnistus mulje muhedast mõmmikarust. Momendirohke 2,2-liitrise diisli ja pehmelt toimetava kaheksakäigulise automaatkastiga Santa Fe lausa kutsus pikemale sõidule.
Tõre, aga säästlik
Seejuures oli jõuallikas algul tõre nagu mõni põhjamaalane: käivitades teravatooniline, lühikese rahunemise järel aga viisakas ja kaasakiskuv. Ja boonusena ka säästlik. Isegi kiirteel 140 km/h kihutades ajas kahetonnine kolakas läbi kõigest seitsme diisliliitriga. Pikki sõite teinud toimetajad kippusid selle raskepärast maanteemugavust võrdlema kunagiste Mitsubishi Pajerodega.
See lugu on Geeniuse ja PRO tellijatele.
Logi sisse või vormista tellimus
- Ligipääs seitsme Geeniuse portaali kõikidele artiklitele.
- Ajakirjade Autoleht, Autoleht Ekstra ja Digi artiklite lugemisõigus veebis.
Tellija andmed
Soovid maksta arvega, teha hulgitellimuse või otsid teistsugust tellimust? Kõik tellimisvõimalused leiad siit.
See lugu ilmus ajakirjas Autoleht nr 49, detsember 2021
Kõik selle ajakirja lood
