Lugu sellest, kuidas üks Mercedes kümme aastat hiljem koju tagasi jõudis
Mercedes SL 320, mis lõpuks on kodus tagasi.
Kui mitut autot omab keskmine eestlane oma elu jooksul? Mõni ilmselt mitte ühtegi ja valdav enamus on muidugi need, kelle jaoks auto on pelgalt tarbeese. Ja siis on need autoentusiastid, kelle jaoks on autode omamine hoopis teistsuguse tähendusega.
Alles hiljuti kuulsin lugu vanapapist, kes ostis esindusest tutika sõiduvahendi, sõitis sellega pea 15 aastat, hooldas regulaarselt ja hoidis kui kullatükikest, kuni ühel päeval otsustas, et on vist aeg kaasaegsema vastu vahetada. Lugu lõppes muidugi sellega, et vana läks uue auto sissemakseks ning väärtuseks oli üksnes mõnisada eurot.
Aeg oli teine, noored olid samasugused. Instagrami veel ei olnud, aga kunsti sai ikka teha. Pildid: erakogu, tänud Marko Söönurm
Ja siis on see teine äärmus. Autofotograafina on mul paar “püsiklienti”, kes tahavad oma autodest müügipilte iga paari kuu, parematel juhtudel poole aasta tagant. Ja (alati) ei ole selle põhjuseks, et auto on lihtsalt väljakannatamatult halb, vaid igav hakkab. Või siis näed midagi muud, mida on hädasti vaja.
Interneti asemel kolati müügiplatsidel
Ehkki autoportaalid sündisid juba selle sajandi alguses, oli 2000. aastate alguses internetis sõidukite uudistamise kõrval küllaltki populaarne automüügiplatside külastamine. Sealne sõidukite vaatlemine oli umbes sama tavapärane tegevus, kui nüüdsed parklakogunemised.
Vaadati muidugi ka neid autosid, millele rahakott peale ei hakanud
Parklas kogunemine ei tähenda alati, et tahaks jubedalt sussi vilistada ja huligaanitseda, vahel tahaks lihtsalt vaadata, mis autoskeenel toimub. Noh, et kes on uue ratsu ostnud või blingima velje alla pannud. Autoplatsidel käidi samamoodi, uudishimust, kas müüki on tulnud midagi eriti vinget, olgugi et tihtilugu polnud nende jaoks enamasti vajadust, rääkimata rahast.
2005. aastal sattus E-autoline platsile hängima just üks nendest autoentusiastidest, kelle jaoks autode omamine oli omamoodi hobi ja kes juhtus olema mu ema. Selleks ajaks oli ta autosid omanud juba ligi 20 tükki. Algasid need muidugi eriti odavatest.
Kõik algas jaapanlastest, pildil 1981. aasta Honda Accord.
Putitati veidi üles, müüdi veidi suurema summa eest maha, koguti veidi raha juurde ja vahetati siis mõne teise ägeda vastu. Ma ei räägi sellisest Leedu tuuningust, millega inimestel korralikult üle kõrvade tõmmatakse ja rikkaks loodetakse saada, vaid millestki hoopis tagasihoidlikumast, mille taga oli puhas autoentusiasm.
Varuosad otse kraavipervelt
Esimesed olid suures jaos Hondad, sest need olid mu ema arvates lihtsalt tollal kõige ilusamad autod. “Eriti Legend, aga see oli liiga kallis,” meenutab ema.
Vasakus nurgas on näha loom, sest iga uue autoga kaasnes ka uus autoloom.
Enne 2000. aastat jäi nende 20 auto sisse näiteks kolm Honda CRX-i, mis olid tol ajal küllaltki rariteetsed. Kujuta ette pilti, kui sõidad aastal 1998 oma CRX-iga Tallinnast Tartusse ja näed teepervel just hetk tagasi avarii teinud ja kraavis lõpetanud teist samasugust CRX-i. Kuidas käitud?
Honda CRX oli toonase ajastu kõige kuumem (ja kättesaadavam) luukpära.
Lähed uurid, kas sama maitsega autoentusiast on elus ja terve ja paremal juhul vahetad kontakte? Ei, sa pead kinni ja lähed küsid, ega ta oma autot juhuslikult varuosadeks ei taha müüa, samal ajal kui teine kohmetult oma käsi-jalgu läbi katsub, et kas kõik on ikka ühes tükis.
Edasi tulid sakslased
Peale CRX-e tuli Prelude ja sellega sai Hondade epohh läbi. “Tuli hoopis Corrado ja peale seda hunnik 323-sid,” meenutab emps. Ma küsisin vastu, et kas ta mõtleb Mazda 323, mida ta võttis väga isiklikult ja kinnitas: “Ei, mitte see õudne Mazda, vaid kupeebemm!”
Kupeebemm oli juba päris kõva tase, eriti 323 bensukas.
Tuleme tagasi E-autoline müügiplatsile. See muide olevat kuuldavasti tol ajal olnud üks parimaid platse, kus ringi jalutada, peamiselt tänu meeldivale kollektiivile, kes olid juba tuttavad ning suure tõenäosusega ei üritanud sul nahka üle kõrvade tõmmata.
Ja tol hetkel sai sellest parim müügiplats eales, sest seal seisis kõige ilusam auto maailmas – Mercedes-Benz SL 320, kabriolett, eemaldatava klaasist katusega.
Auto võib olla tarbeese või siis midagi palju enamat.
“See oli 2000. aasta väljalase, kõige viimane,” täpsustab emps. Tol ajal 55 000 kilomeetrise läbisõiduga hõbedane Mercedes maksis umbes pool miljonit Eesti krooni. Esialgu käidi seda aeg-ajalt niisama vaatamas, kuni lõpuks müüdi BMW E46 (mida ema täna nimetab kilpkonnaks) maha ning venitati kusagilt välja liisingupakkumine ja Mercedes veeretati koju.
Lisaks riidest ja kokkuklapitavale katusele, oli lisavarustusena kaasas ka klaaskatus.
Tegemist ei olnud kindlasti kõige ratsionaalsema autoga, mida omada. Ühtlasi oli see kõige ägedam auto, mida mina oma lapsepõlvest mäletan. Samal ajal oli ühel klassivenna emal Mercedese G-klass, mis oli muidugi ka päris äge, aga üldplaanis oli mul siiski üks ägedamatest empsidest.
Saabusid hiidmaasturid ja masu
Pärast kümneid tuhandeid kilomeetreid, mille sisse jäi lugematul arvul Tallinn-Tartu otsi ning kõik muu vajalik, kaasa arvatud üritused kolleegidega, mis mõnel juhul leidsid aset keset eimidagi ning kuhu viis põlvini rohtu kasvanud tee, aga kuhu ego ei lubanud sõitmata jätta, sai selgeks, et kõrvale on vaja teist autot.
Mercedese esimene luksusmaastur oli just selline ML-klass.
Selleks osutus tol hetkel Mercedes-Benz ML, mis vahetus mõne aja pärast 4,4-liitrise Supercharged Range Rover Spordi vastu. See muide oli šampanjakarva ning ühtlasi esimene auto, mille rooli ema mind lasi.
2008. aastal lendasid intressid teadupärast lakke ning majanduslikust seisust tulenevalt oli selge, et kahe auto omamine, eriti sellises kombinatsioonis, ei ole mõistlik.
Mersu pidi minema, sest Range Roverit ei tahtnud keegi osta
“Seda 4,4 Supercharged Sporti keegi ju ei ostnud,” tõdeb ema, meenutades, kuidas aastal 2010 sai SL raske südamega maha müüdud, odomeetril 127 000 kilomeetrit.
SL perekonna ilmselt kõige äratuntavam põlvkond.
Kuna mina hakkasin autodest huvituma alles peale kõike seda, arvasin ma suurema osa ajast, et mu emale lihtsalt meeldivadki linnamaasturid, sest mõne aja pärast vahetus Supercharged Sport diiselmootoriga Evoque’i vastu.
Mõned nädalad tagasi, pea kümme aastat hiljem, kirjutas ema mulle, et ta ostis endale auto ja sellele on nüüd tarvis järele minna. Nimelt oli ema sattunud lehitsema auto24 portaali, mida ta teeb heal juhul neli korda aastas, kui kõik tavapärased uudisteportaalid ja muu sarnane otsa lõppeb ning sealt vaatas vastu ei miski muu kui seesama SL 320.
Klaaskatus ka või diil jääb katki
“Ma olin sel hetkel Dohas, Kataris ja otsustasin, et ei helista kohe, vaid magan rahulikult välja ja hommikuks ehk on meelest läinud,” meenutab ta. Ei olnud. Hommikul tehti kõne müüjale, kes muide oli seesama tüüp, kes oli SL-i tema käest ostnud.
Ema: “Tere, kas SL on veel müügis?”
Müüja: “Jah, on küll.”
Ema: “Kus see katus jäi?”
Müüja: *mõmiseb kohmetusest*
Ema: “Noh, ma lihtsalt tean, et see oli klaaskatusega, sest ma ise müüsin selle teile…”
Nimelt oli SL-i vahepealne omanik ostnud 320 mudeli kõrvale veel ka võimsama 500 kabrio ning tõstnud katuse sinna peale ning teatas vankumatult, et klaaskatus autoga kaasa kahjuks ei tule.
Klaaskatus oli oluline osa selle auto ilust.
Selle peale sisendas ema endale, et ilma klaaskatuseta pole auto pooltki nii äge ning leppis mõttega, et auto jääb ostmata. “Neli päeva hiljem sain sõnumi, milles seisis hind koos klaaskatusega,” naerab ema.
Lassie jõudis lõpuks koju tagasi
Niisiis tõin ma ema jaoks koju ammusest ajast tuttava SL-i, mille läbisõit on nüüdseks 145 000 kilomeetrit. Ema, kes pidi autole nädala pärast ise järgi tulema, küsis murelikult, kas ta subwoofer on ikka pagasnikus alles.
Väiksesse pagasiruumi peab mahtuma nii volditav katus kui ka hiiglasik subwoofer.
“Tol ajal läksid kõik meie autod esimese asjana Kure tänavale poiste kätte, kes paigaldasid immo ja parema stereo ning supaka. SL-il oli juba korralik heli, seega sellele sai pandud ainult supakas,” selgitab ema.
Ja tõepoolest, subwoofer oli alles – ehkki pagasiruum oli kokkuklapitaval kabrioletil küllaltki pisike, täitis seda pea tervenisti hiiglaslik subwoofer. “See oli eritellimus, istmekalde järgi ehitatud, et ilusti ära mahuks,” meenutab ema härdalt.
“Ei mäletanud, et see nii palju kütust võttis”
Niisiis omab mu ema nüüd kabriomersut, mis oli ligi kümme aastat hoiul väga heades kätes. Kõik asjad, mis juba müügi ajal tahtsid tegemist saada, olid kenasti korda tehtud.
Enne emale üleandmist vahetasime veel õli ja filtrid ning muretsesime talveks monoblockid (taldrikud, nagu ema neid kutsub).
Natuke janune, aga jätkuvalt parim auto üldse.
“Tankisin paagi täis, läksin sisse, laotasin letile lõhnakuuse ja mikrofiiberlapid ning müüja teatas summaks 135 eurot!” naerab ema, tõdedes, et lisaks sellele, et kojameeste kang tahtis harjumist ning pidurid krigisevad, ei mäletanud ta, et see asi nii kütusenäljane oli…
