Youngtimercar.eu laenatud 1992. 600SE pani need omadused lihtsalt pisut uuemasse ja ülimasse võtmesse. Kõik põlvkonnad, mis sellele järgnenud on, pole mind piisavalt rabanud. Ka spioonifotod uuest S’st tunduvad üsna pettumustvalmistavad, aga ei tea midagi, enne kui ei sõida.

W140 arendustöö algas ligi 10 aastat enne tema debüüti Genfi Autonäitusel 1991. aastal. Kõige suurema ja vihasema tõuke andis S-osakonnale aga BMW E32 7.seeria sünd 1986. aastal, mis lasi inseneride ajud tõeliselt pöördesse.

Kas teadsite, et W140 pidi ilmavalgust tegelikkusest varem, ent kuna BMW tutvustas üheksakümnendate alguses E32 kapoti all V12-mootorit, ei saanud Mercedes teps mitte halvem olla. Algas poolteist aastat kestnud töö võimsa kuueliitrise gigantmootori ehitamiseks ning just seesama jõuallikas on leidnud tee tänase kangelase kapoti alla.

V12 võidukäik ei peatunud seal. Alumiinumplokiga M120 V12 pani AMG spetsialistidel silmad niivõrd särama, et nad suutsid kuueliitrisest välja pigistada 7,3-liitrise monstrumi, mida rakendati hiljem peamiselt SL-mudelites, Brabustes ning kuulsates CLK GTR ning Pagani Zonda superautodes.

Mootori kõrval on 600 puhul köitev ka tema “ristiisalik” välimus. Jooned on pehmed ja elegantsed, ent saksaliku täpsusega määratletud. Vähesed luksusautod seovad sellisel moel kokku aukartuse, karismaatilisuse ning kurjakuulutavuse.

Algselt soovis Mercedese peadisainer Bruno Sacco, et uus S tuleks võimalikult aerodünaamiline ja sportlik, ent usin arendustöö toitis W140 niivõrd suureks, et inseneride sõna jäi Sacco omale peale. Tulemuseks oligi tollal lausa hiiglaslik auto, mis saadab sind betoonsussidega Männikule, kui sa teda liiga kauaks põrnitsema jääd.

Salong on paraad puitdekoorist ja mustast nahast ning lõhnab nagu segu püssirohust, Marlboro sigarettidest ning organiseeritud kuritegevusest. Tegu oli viimase S-klassiga, mille salong disainiti eesmärgiga olla pigem vastupidav, kui kulda-karda ja vidinaid täis hotellisviit. Materjalid ei olnud Rolls-Royce tasemel, ent jätsid siiski ülimalt väljapeetud mulje ning kestavad korraliku hooldamise järjel peaaegu et tänini.

Just nagu ka S enne seda, pani W140 interjöör sind tundma nagu mingi segu riigijuhist ja maffiabossist. Ja see tunne ei saa mitte meeldida. Loomulikult leiame ka omajagu ägedaid vidinaid, näiteks tagurdamisel tõusevad pagasiluugist välja kaks “sarve”, mis toimivad parkimisanduritena.

Vorm on muutuv aga kas S-klass on ikka igavene?

Astume nüüd hetkeks selle ühe sigarikka metsamagnaadi sohvri kingadesse ning sammume jõudsalt läikivate V12-kirjadega piilaritest mööda. Paberil tundub 12 silindrit ja 394 hobujõudu üsna isuäratav, aga rumal oleks siit eeldada Lamborghini-sarnast fuurialikku kogemust.

Kui sa hoogu võttes sisuliselt põhjatu ja kaalutu pedaali süvikuni jõuad, viskuvad pöörded ennastohverdavalt 3500 ühiku juurde ning kappavad sealt mõõduka tempoka punasesse. Kiirendust sa sisuliselt ei tunne – maailm ümberringi peatub, sa hõljud läbi aegruumi ja sinust saab momentaalselt kõige tähtsam isik kogu ees laiuva maantee peal.

Ainult ajastukohaselt poolkohmakad-pehmed käiguvahetused toovad sekundiks maa peale tagasi.

Nii mootori-kui ka tuulemüra on soliidselt ära summatud ning mingisugust lõvimöiret gaasi andes esile ei tule, treenimata kõrvale võib V12 salongis kõlada täpselt nagu mõni tavaline kuuesilindriline.

See ei tähenda muidugi et seal potentsiaal puuduks, väike avastusretk juutuubi ning võime leida Vormel-1 stiilis häältega väljalaskesüsteeme, mis teevad šikist kulgurist läbi õhu kriiskava hävituslennuki.

Juhitavusest pole ilmselt mõtet väga pikalt rääkida, sest 2190 kilogrammi kaaluva leviaataniga ilmselt kurve lõikama ei minda. Kui aga peaksid keset juulikuu ööd end Antsla metsast konstaablite eest põgenemas leidma, siis ajab S asja ära.

Pole vahet, kui pingeline on olukord väljaspool autot, Sonderklasse sisendab sulle oma šampanjalikult kreemjate sõiduomadustega pidevalt rahu ning lõõgastumist. Tulgu või kuulirahe.

Mercedes tootis kokku üle 400 000 W140 S-Klassi ning need leidsid rakendust sisuliselt kõikjal, alates limusiinidest Lennart Meri ametiajal, kuni metsaärikate sõiduvahendini filmis “Päevad, mis ajasid segadusse”. Lisaks toodeti ka kupeekerega varianti CL.

Estoni Kohver on öelnud, et vorm on kõikuv, aga klass on igavene. Aga mida rohkem uute S’-de rooli satun, seda enam tundub korralik W140 justkui Mercedese tollase overengineeringu ja luksuse kombinatsiooni luigelaul. See S oli kõikidest põlvkondadest kõige defineerivam ja ägedam ning siiani pole seda aurat suutnud tabada mitte ükski järgmine mudel. Aga nüüd, head vana-aasta lõppu!

Auto andis meile taaskord Youngtimercar.eu ning müügikuulutusega saab tutvuda siit.