Nagu mainitud, kandsime reisikaaslasega saateauto rolli. Lahkusime Tallinnast 15. jaanuari õhtupoolikul ning loksusime üle tormise mere Helsinkisse, kust sõitsime esimese ööbimispaikka Jyväskyläs. Järgmisel varahommikul algas umbes 850 kilomeetrine teekond Soome-Norra piiri äärde, mis tähendas meile kolonni sabas liikumist ja Soomemaa lõputute metsade ja maaliliste järvede vaatamist.

Esimesed kaks sõidupäeva väga märkimisväärseid sündmusi ei toonudki. Pärast Oulut satusime kolonnist ette ning sõitsime piki Põhjalahte naljaviluks isegi Rootsi, kus saime 60 kilomeetrit päris vahvatel teedel piki riigipiiri edasi tuisata ja hinnata Skandinaavlaste arusaama teehooldusest.

Reedene päev pidi olema kogu reisi kirss tordil, sest just siis pidime jõudma Nordkappi. Kooserdasime unest umbes peadega Nissanisse ning asusime 427-kilomeetrisele rännakule, väljas oli polaaröö ning me olime selleks hetkeks unustanud, millal viimati päikest nägime.

Justkui salakaubavedajate kombel sööstis kolonn läbi öö üle Norra piiri ning kilomeetrid esimese linnani, Altani, vähenesid jõudsalt. Kuuvalguses hakkasid end salamisi näitama esimesed kaljud ja nendevahelised kurvid, mis mõistagi talvekad end eriti koduselt tundma panid. Me nautisime taga šõud.

Altast esimese suurema asulani oli üks paras Paide distants, mida me sõitsime suu ammuli. Ei mina ega mu co-pilot polnud tükk aega autoga nii kaugele reisinud, mistõttu jätsid üüratu-laiad külmad tundrad ja mäed meile ebamaise mulje. Nagu planeet Hoth. Vaid ees sõitva E34 padulumised tagatuled meenutasid meile tükikest kodumaad.

Tee number E69 (kui sa oled 16, siis võid naerda) ehk Nordkappi viiva maantee kõige magusam osa algab Olderfjordi nimelisest kalurikülast, kus keerasime vasakule ja sööstsime väga aeglaselt langeva hommikuma valguses 127 kilomeetrit sihtmärgi poole. Seda, kui rabavad vaated olid, lasen ma amatöörlikel looduspiltidel rääkida, ent täpsemalt pajataksin ma teest. Meri oli kusjuures täiesti lahti.

Mis E69 lõpuspurdi niivõrd meeldejäävaks tegi, oli ilmastikuolude vahelduvus. Ma täpselt kokku ei jõudnudki lugeda, aga lahesoppe oli sellel poolsaarel kümneid või rohkem ning pooltes valitsesid täiesti erinevad olud.

Ühte keerates võis sind tabada tuisk, seevastu kui kilomeeter eemal asuvas lahes oli udu ning järgmises täiesti ilus ja päike. Vahva oli ka kuuekilomeetrine “käik-alla-ja-tuld” tunnel, mis jätab meie armsa Järvevana lõigu häbisse. Aga tippu me jõudsime ning parema ülevaate saab reisist allolevast Paula videost ja reisiloost.

Sellega võib Norra kütusehindadele vastu sõita küll

Nissan andis meile valiku – kas 1,4-liitrise diiselmootoriga ökovariant või 1,6-liitrise diisliga nelikveoline. Mõistagi võtsime viimase variandi, sest nagu enne mainitud, võis ette tulla väljatõmbamisega seotud olukordi. Ning noh, kes see ronib siis lumisesse Põhjalasse esiveoga?

Emotsioonimootorit me siit kindlasti ei oodanud, aga kütusekulu osas olime rabatud. Tallinnast lahkusime me täispaagiga, sättisime Helsinkist väljudes püsikiirushoidja vastavalt oludele ning kruiisisime Jyväskyllä kohalike bängerite saatel. Võtsime kaaspiloodiga vastu otsuse, et Bluetoothi me kordagi reisi ajal ei kasuta ning kuulame kultuurišokina erinevaid Soome raadioid. Pärast oli mõlemal Soome aksent küljes.

Kogu reisi vältel näitas meie seier keskmiselt 6,2 liitrit sajale, aga kui ma oleksin vanaema-sõidustiili rakendanud, langenuks see vabalt 5 kanti. Esimese tankimispeatuse tegin ma 600-kilomeetrise läbisõidu järel Oulus, järgi oli natuke üle veerand paagi. Tulemus oli üllatav, sest paar korda olime me natuke rohkem gaasi vajutanud ka.

Oleksin ma pidanud bensiini tankima, oleksin Norras tankuri kõrval paagi täienemiseni silmad kinni pannud. Sealsed diisli hinnad ning auto reaalne kulu sisendasid aga pigem rahu. Enamik maanteesõidust sai tehtud esiveolisena ka, mis seletas paljugi.

Ma ei salli jätkuvalt variaatorkaste, aga Nissan on simuleeritud vahetustega selle olemuse kaunisti ära suutnud peita. Kiirendus pole just sportautolik, aga maanteekiirused langevad sülle nagu niuhti ning mootorimüra on ka kiirematel sõitudel vähevõitu. Ühesõnaga – pikamaareisiks väga hea kombinatsioon.

Milline on linnamaasturi nelikvedu?

Qashqai kasutab tavapärast “on demand” tüüpi nelikvedu, olles suurem osa ajast esiveoline. Tagumised rattad ühinevad peoga alles siis, kui pidamine täbaraks läheb või Kemijärvi lumised metsateed lõbutsema kutsuvad.

Režiime on valikus kolm – esiveoline, eelpool kirjeldatud nelikvedu ning difrilukk, mis töötab kuni 40 km/h. Võta veojõukontroll maha, anna rooli keerates gaasi ning Nissan näitab, et tema geenides on veel törts Silviat või GT-R’i.

Aga räägime nüüd asisemast perspektiivist ka. Kogu ligi 4000-kilomeetrise reisi vältel läks täielikku nelikvedu vaja vaid korra, suurem osa ajast kulgesime tõepoolest esiveolisena.

Teele koperdavate porode hirmus Soome-Rootsi piiriäärset jäist maanteed sõites ei tekkinud kordagi momenti, kus pidamine oleks kadumas. Lamellid olid küll all, aga libeduse tunne oli null, vahet pole, kas roomad üles Nordkapi mäest või nühid mööda lumist järveäärset teed.

See ainus kord, kui me tõsiselt nelikvedu rakendada saime, oli viimasel õhtul Kemijärvi saarte ja kurvide vahel ringi luusides. Lund oli seal ja Rovaniemi ümber niivõrd palju, et sellest piisanuks kõikide driftimaiaste eestlaste talvevajaduste katmiseks…järgmiseks viieks aastaks kohe kindlasti?

Vahepeal tulid meile vastu isegi Kalle Rovanperä ning terve plejaad Arctic Lapland rallil osalenud rallimasinaid, peamiselt R5 Škodad, Fiestad või Evod-Subarud.

Kui olukord nõuab seda, suudab Qashqai end kenasti hangest välja rebida. Kui tahad pisut lõbutseda, siis õige keskkonna puhul saab ka seda teha.

Kas Qashqai on pikkade reisideks jaoks mugav auto?

Jah. See pole kindlasti Bentley Bentayga, aga kogu selle kilometraaži vältel ei tundnud ma millestki puudus või lõhkunud mu tundlikku selga. Istmed olid väga-väga mugavad, nii ees kui taga.

Alustan salongist, mis on paljude konkurentidega võrreldes üsna analoogne ning pigem sõitmisele orienteeritud. Sul ei ole igalpool kulda-karda ja keskkonsool ei meenuta telefonimüüja esindust jõuluõhtu eelsel päeval. Analoogsed näidikud, pisut vananenud ent väga asjaliku navigatsiooniga infosüsteem ja nupud laiusid igal pool. Analoogifännina tundsin end sealt kordades kodusemalt kui touch-maaniasse uppuvas luksusautos.

Müraisolatsiooniga on vaeva nähtud ning tuisu ja peeglitest tuleneva vähese tuulemüra keskel võid kamraadiga rahumeeli juttu ajada või muud moodi aega veeta. Näiteks ennustada, et millal esimesed põhjapõdrad sind tee peal ootavad või lugeda, mitmel vastutuleval autol on paigaldatud lisatuled.

Pärast polaarjoont ei näinud ma Soomes mitte ühtegi masinat, kellel prožektoreid või valgusriba stange küljes ei oleks. Kiidan ka esitulesid, mis elimineerisid lisatulede vajaduse ja teevad öösõidud mugavaks. Muidugi juhile, mitte eessõitvale madalale sportautole, kelle salong meenutab Qashqai ees sõites pigem Tallinna ööklubi.

Tegelikult tundsin ma tol korral ühest asjast puudust küll, aga seda on võimalik lisavarustuses tellida. Käisin sama mudeliga sügisel Lätis, ent sellel oli paketis sees panoraamklaas, mis pikemad ringreisid eriti mõnusaks teeb. Norra mägede oleks see olnud bueno, ent üleüldine nähtavus oli samuti hea.

Avastasin et olen Nissanitega elus kõige rohkem sõitnud

Enamik meie reisisemusid sai odomeetri peale keskmiselt 3500 kilomeetrit, aga kuna ma olen peast täielik lõdvik, siis tuli meil kilometraažiks tõepoolest 4000 kilomeetrit. Mingil põhjusel võtsime viimasel õhtul enne laevale minekut ilusama marsruudi ja tekitasime sellega nii aja kui distantsi mõttes täieliku kaose. Laevale jõudsime me täpselt 5 minutit enne kui uksed sulgesid.

Qashqai tõestas, et ka linnamaasturid kõlbavad reisimiseks ning saavad ka karmimates oludes täiesti asiselt hakkama. Mitte nüüd keera-maanteelt-maha-ja-roni-mäkke tüüpi oludes (seda me ei teinud), aga paksus lumes, jäistel teedel ja kottpimedas tuisus küll.

Avastasin ka, et selle kilometraaži läbimisel olen ma Nissanitega vist elus kõige rohkem sõitnud. Alates takso-Leafidest kuni Skyline’de ja Almerateni välja. Kodune tunne oli võtmeid ära andes.