Auto niinimetatud kiletamiseks ehk kere katmiseks kleepkilega on põhjuseid palju ning palju on ka seks tööks kasutatavaid kilesid: vinüül- ja polüuretaankile, paksem ja õhem, läikiv ja matt, läbipaistev ja värvitud, valmis lõigatud ja alles töö käigus mõõtu tükeldatav …

„Kiled erinevad peamiselt materjali ja selle paksuse poolest. Vinüülkile paksus on tavaliselt 70–80, polüuretaankilel 150–210 mikromeetrit. Õhuke vinüül auto värvi eriti ei kaitse ning kile muutub ka päris kiiresti kriimuliseks. Seepärast meie vinüüliga ei tegele,” ütleb Smartservice’i juht Eduard Aleksašin, kes peab kile peamiseks ülesandeks siiski auto kere ja värvi kaitsmist. „Kes kaitseb vaha, kes keraamikaga, aga kile on neist ikkagi parem.”

Polüuretaankile neelab tänu paksusele kivikeste antud lööke ja talub kaitseraua kogemata vastu äärekivi kriimustamist märgatavalt paremini ning seda sorti kile on tihti ka nii-öelda iseparanev ehk tekkinud väiksemad kriimud kaovad soojuse toimel. Lisaks kaitseb kile auto värvkatet nii ultraviolettkiirguse kui ka linnusõnniku, puumahlade, teesoola ja muu sellise saasta eest, meie teedel pool aastat kestvast poridušist rääkimata.

See lugu ilmus ajakirjas Autoleht nr 24, detsember 2024

Kõik selle ajakirja lood