Suur lugu

Paula Johanna Adamson: ostsin Range Roveri, mis pidi olema inimkonna suurim õnnetus

Fotod: Paula Johanna Adamson

Ma ostsin endale Range Roveri. Neile, kes maasturitest liialt vaimustuses pole ning neile, kes on mind piisavalt häälekalt kuulnud igasuguste maasturite osas arvamust avaldamas ning ei suuda uskuda, miks ma ometi nii tegin, on järgmised lõigud põgusaks selgituseks.

Elu kupeebemmi ja Lexuse sedaaniga ei ole sugugi halb ega kaugeltki mitte talumatu. Tõsi, aeg-ajalt tahaks koeraga metsas käia, siis tuleb Lexuse tagaistmele koertehäll panna, et ta oma käpakestega nahksisu ära ei kraabiks.

Ja vahel on vaja Lexuse suvevelgi vedada või bemmi mootorit vedada või – hoidku selle eest – treilaga projektikaid vedada, siis helistad läbi oma maasturitega sõpru-tuttavaid või rendid kaubikuid.

Täiskasvanuelu loobib takistusi teele

Ja kui sa oled piisavalt mitu korda CityBee kaubikut rentinud, oma sõpru peedistanud ja ränka logistikat teinud, siis sa lähed kammid läbi kõik maasturikuulutused ja otsustad need probleemid edaspidiseks lahendada ning endale oma traktori osta, millega saaks vedada koeri, mööblit, autojuppe ja treilasid. Ja mida iganes su täiskasvanuelu veel peaks sulle ette söötma.

Tutika maasturi ostmist on mul muidugi endale raske õigustada, sest selle raha eest saaks nii palju toredaid, pisikesi ja kiireid autosid (ning pealekauba veel hunnikuks ajaks rendikaubikuid), aga mul on tohutult hea meel, et meie seas on kontingent inimesi, kes soetavad endale luksusmaastureid uuest peast, sest ainult nii jõuavad nad ükskord oma parimate aastateni – noh, umbes kahekümnendateni.

See on selline aeg, kus sul enam ei ole kahju koera pagasnikusse panna, sest polster niikuinii veits narmendab juba. Ja sul ei ole kahju sellega metsas käia, sest sellega on juba piisavalt metsas käidud ja ta on oma esimesed, teised ja viiekümnendad triibulised juba kätte saanud.

Rein ütles, et ära seda mingil juhul osta!

Lähme aga algusesse tagasi. Müügikuulutuste jälgimine viis teise generatsiooni Range Roveriteni, millest ma ise suurt midagi ei tea ning leidsin, et mõistlik oleks viia end kurssi tüüpvigadega ja et ma ise neid tüüpvigasid peast ei tea, helistasin ma oma sõbra isale Reinule, kes võiks teada.

Rein ütles mulle, et ma võtaksin oma 2000 eurot ja valiksin turult mis tahes muu auto, aga et ma jumala eest endale P38 Range Roverit ei ostaks, sest see on kõige suurem ikaldus, mis inimkonda eales tabanud on. Nimelt on P38 tuntud oma elektroonikaprobleemide tõttu. Etteruttavalt võin öelda, et ma mõistan, kust see tuleneb.

Reinu nõuanne teadmiseks võetud, käisin vaatamas kahte Roverit. Esimene oli tõeline vabaaja auto. Selline, kuhu sa viskad sisse lapsed, ufogrilli, šašlõkiämbrid, aiatoolid, küttepuud, riided, telgid, koerad, kassid ja mida iganes veel sul üheks väljasõiduks vaja on ning lihtsalt sõidad temaga ja parandad ainult siis, kui ta tõesti enam ei tööta. Midagi koliseb? Logiseb? Krabiseb? Savi, seni kuni sõidab.

Tohutu nimekiri tehtud töödest

Teine Rover oli oma teist kümnendit veetnud veidi hoolsama käe all. Näha oli, et Roverit on kasutatud sihtotstarbeliselt ning omanik muidugi ise rääkis ka värvikalt, kuidas ta sellega nädalavahetuseti Paldiskis ja Männikul käib, ent üldplaanis oli tegu siiski viisaka ja hooldatud autoga.

Nimekirja esitlemine asjadest, mida tehtud oli, kestis terve proovisõidu aja. Osad neist olid jube toredad, näiteks see kõrgsurvepump, mis kõigile häda ja vaeva tekitab, oli vastselt vahetatud. Teised olid mõnevõrra küsitavad, näiteks liigselt eredad LED-lambid interjööris, ent see on küll kõige pisem probleem, mis üht P38 tabada võib.

Ja nii ta otsustatud saigi. Helepruuni, veidi päevi näinud nahksisuga musta värvi Rover 2,5-liitrise BMW turbodiisliga veeres uude koju. Rein ilmselt süütas kodus küünla ja palus kõrgemaid jõude, et Rover oleks minuga hell. Ja seni on ta seda olnud ka!

Esimene päev: kaks ruumi küttepuid

Oma esimestel päevadel vedas Rover vanaema juurde kaks ruumi küttepuid ning jäätmejaama kogu kraami, mis majapidamises kogunenud oli ja muudesse sõidukitesse ära ei mahtunud. Esimese modifikatsioonina said eemaldatud tuleraamid, mis muutsid tõsise maasturi (õnneks tal snorklit ei olnud) veidi linnavurlelikumaks ja peagi said eemaldatud ka katuseraamid.

Tehtud sai sillastend ja vahetatud termostaat, mis osutus tükimaad keerulisemaks, kui lihtsakoelistel BMW-del, aga siiski täiesti tehtavaks. Ja siis, kui tõsisemad ja räpasemad veod tehtud olid, käis Rover poleerimises ja sai interjöörile korraliku puhastuse. Ma ei taha küll uhkustada, aga kui keegi teab, kuna Roverite kogunemised on, siis ma tuleksin uhkusega kohale – jube ilus on.

Mis puutub probleemidesse, siis noh, mõned on. Vana aku lõpetas koostöö ja peale uue aku installeerimist krutib Rover iga tagurdamise korral oma peeglid allapoole. Jube uhke lisa, eks? Küll aga ei kruti ta neid ülesse tagasi – seda peab ise tegema.

Ukselink, mis paneb käed valutama

Juhipoolne aken ei tahtnud ka väga kinni minna. Mis seal ikka nii rasket olla saab, ehk on mingi lüliti väsinud? Noh, neile kes ei tea, siis keskkonsoolis asuv aknanuppude paneel ei ole pelgalt hunnik lüliteid, vaid suisa eraldi trükkplaat. Küll aga kontaktisprei aitas edukalt ning aken käib nüüd kenasti.

Kõrvalistuja uksepoolne link käib nii kõvasti, et mul tõsimeeli käsi valutab iga kord, kui seda ust avama pean. Landyzone foorumist leiab ilma suurema vaevata teema, mis algab sõnadega: “Mu tüdruksõber kurtis, et ta käsi valutab iga kord, kui ta peab kõrvalistujapoolset ust avama, seega ma otsustasin leida lahenduse.”

Probleem on selles, et metalli ja plastiku kulumise koostöös tekib avamismehhanismile takistus, mis paneb lingi raskelt käima. Keerukam lahendus: dremel. Lihtne lahendus: WD40. See lihtne lahendus kestis ca ühe päeva, keerukama lahenduseni ma pole veel jõudnud.

Kuuma ilmaga ventikas ka ei viitsi midagi teha

Siis, kui ilmad soojemaks läksid, lõpetasid koostöö salongiventikad. Peika koukis need ilusti välja ja puhastas ära, peale seda nad töötasid taas laitmatult umbes ühe päeva. Soojemate ilmade jätkudes sai teiselt Roveri entusiastilt soetatud uued salongiventikad (neid on seal suisa kaks). Peale vahetamist töötasid mõlemad, ainult et üks neist eranditult ainult täisvõimsusel.

Hommikuti terrassil kohvi juues on meil hoovis ainult stance autod, sest lisaks madaldustega BMW-le ja Lexusele vajub ööga maadligi ka Roveri tagumine ots. See on okei – käivitades tõuseb ta taas kenasti üles ja vana omanik lubas veel lekkevabad õhkpadjad ka tagantjärele saata. Ehkki ma neid veel näinud ei ole, siis küllap nad ikka millalgi tulevad…

Varsti hakkan kõnesid saama

Sellest kõigest hoolimata on ta üks väga tore auto. Koer on vaimustuses, et tal on nüüd pikkadel sõitudel eraldi tuba. Maja on üleliigsetest asjadest lõpuks ometi tühjaks veetud.

Ootan muigega kõnesid tuttavatelt, kellel on tarvis vedada kappe ja diivaneid või tõmmata kraavist välja liiga põikis bemme, sest ma olen nüüd see tuttav, kellel on Range Rover.

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.