Suur lugu

Paula Johanna Adamson: lõpuks ometi on mul vastus ühele väga keerulisele küsimusele

Aeg-ajalt ikka küsitakse, et mis on mu lemmik kõikidest nendest autodest, millega sõitnud olen? Raske küsimus, millele kahe sõnaga vastata, sest kõik on nii erinevad, aga ma nüüd vist tean.

Olen testinud autosid Honda E-st Bentley Continental GT-ni ja samas Lamborghini Urusest Citroen Amini. Kõige parem ei ole alati kõige kallim ja kõige odavam ei ole alati kõige halvem – Ami oli tegelikult väga äge, eriti arvestades fakti, et see pole isegi auto. 

Tavaliselt öeldakse selle peale, et vali ikkagi üks, mis kõige-kõige rohkem meeldinud on. Ja siis ma valin selle, mis minus kõige rohkem emotsiooni on tekitanud. Tavaliselt tähendab see autot, mille disain on minu jaoks eriline ja meeldejääv (Toyota Supra) ning millel on hobujõude nii palju, et neid on rehvidel raske asfaldile kanda ja igapäevaelus pole nende hobustega mitte midagi peale hakata (Porsche Taycan).

“Katus võiks ka maha käia…”

Lisaks sellele on see suure tõenäolisusega auto, mis on kahekohaline või siis neljakohaline, aga pooled neist kohtadest pole tõsiseltvõetavad (Jaguar F-Type) – see lihtsalt kipub esimese kahe kriteeriumiga hästi käsikäes käima.

Tagatipuks on mul nõrkus nende mudelite vastu, kuhu juba eos ei mahu mitte midagi, aga eriti meeltmööda on need, kus ruumikust võtab veelgi vähemaks see katusevärk, mis nupuvajutusega maha sõidab (BMW 8. seeria).

Parafraseerides tuntud ütlust – ei ole halba kabrioleti-ilma, on lihtsalt vale auto. Foto: Paula Johanna Adamson

Lisaks muidugi see, kui auto hinnasildil on rohkem numbreid, kui mul ühel käel sõrmi. Mitte et see omaette emotsiooni tekitaks, aga taaskord, see kipub selle kupatusega käsikäes käima ja selle eest saab toredaid lisasid, mis masseerivad su selga ja lutsutavad uksi kinni. Ja kui see kõik kõlab väga klišeena ühe blondi tšiki kohta, siis tasakaaluks lisan siia selle, et mulle ei meeldi (enam) liiga jäiga vedrustusega autod (neljaukseline Mercedes-Benz AMG GT). Selg ei kannata.

Niisiis sõitsin eelmisel nädalal autoga, mis jääb ilmselt pikaks ajaks minu vastuseks sellele tobedale küsimusele – Lexus LC500 kabriolett. Lexus ei pea brändina üldse palju vaeva nägema, et mul meelt härdaks ajada.

Kõik uuemad mudelid peale selle mustast plastikust rattakoopakatetega UX-i on minu arust väga õnnestunud ja ainus põhjus, miks ma Lexusega igapäevaselt ei sõida, on see, et nad on brändina natukene liiga mõistlikud. Nad ei tee üle mõistuse lolle hääli, ei tekita kiirendusel ülearu g-jõude ja tagatipuks on jube töökindlad. Seega ma tunnen, et ma peaks elu jooksul veel natuke halbu otsuseid tegema. Aga LC tundub küll piisavalt halb otsus.

Võimas, aga samas malbe

LC500 mootoriks on vabalthingav 5-liitrine V8, mis on kõike muud kui ökonoomne valik. Aga need hääled! Kiirendusel uriseb kenasti ja ühegi foori alt läbi jõudmisega pole enam probleemi, sest see mürin, mis labade abil käike alla lapates kostub on igati väärt foori taga passimist.

Tal on 341 kilovatti (464 hj), aga samal ajal kaalub ta kogu oma hiilguses üle 2 tonni seega on ta meeldivalt malbe ja samas Lexuse loomu vastaselt jaburalt lõbus. LSD, 10-käiguline kast, tagavedu ja 21-tollised veljed, mille disain ei ole mu lemmik, aga vähemalt jätavad nad alles mõnusalt pehme sõidu. 

Testiauto värviks on Nori roheline ja ehkki see on igati põnev värv, siis ma valiks iga kell nende imeilusa kollase, sest see toob esistange ogaralt ägeda disaini palju paremini välja. Välisdisain on samas selline meistriteos, et absoluutselt vahet pole, mis värvi see auto on – ikka on põnev.

Ka interjöör on testiautol minu jaoks kui rusikas silmaauku. Helepruun ja tulvil igasugustest pisidetailidest, mis mul põlved nõrgaks võtavad. Voolujoonelised kurrud uksepolstritel, mis armatuurlauaga ühte sulavad ja siiruviirulised istmepadjad, mis kaisutavad igas kurvis.

Isegi see ekraan ning sellega kaasnev süsteem, mis on olnud ja jääb ka selles mudelis Lexuse kõige nõrgemaks kohaks, on armatuurlaua sisse peidetud nii, et see sulle silma ei karju. Pealegi on tal Apple CarPlay, mis aitab sul suurema osa ajast ära unustada, et süsteem ise on iganenud. Totrate ukselukustusluttide asemel on tulukesed!

Tagatipuks on katuse alla voltimise päästik peidetud keskkonsoolis eraldi kaanekese alla, mis meenutab mulle kihlasõrmusekarpi… Sõitjateruum on imeliselt vaikne ning ehkki LS-i helisüsteem on tänu laekõlaritele erakordne ning kabrioleti puhul on pidanud Lexus tegema mõned järeleandmised, siis on see ikkagi taevalik. 

Lexus LC500 on halo car, nimbusauto, maineauto, see mudel, mille eesmärgiks ongi sind jalust rabada ning meelde jääda, et sa praktilisusele mõeldes ning maasturit valides kaaluksid UX-i ostmist teiste brändide alternatiivide asemel. Sest praktilisust LC sulle ei paku.

Pagasiruumi isegi mahub midagi, ehkki langev saba teeb selle piisavalt madalaks, et päris asjade transportimiseks pead siiski muu kaaslase leidma. Tagumised istmed on kasutud – mul õnnestus testipäevade jooksul neid nii palju kasutada (3 korda), et ma enam kunagi ei taha.

Pealegi peab selle jaoks katuse maha võtma (rangelt soovitatav, kui sa ei ole väga lühike) ja ühtlasi tuuletõkke eemaldama ja siis on seal lisaks ruumipuudusele pööraselt tuuline. Tagaistmetel loomulikult pole ka turjasoenduse luksust.

Üks “väike” viga on veel. LC500 hinnad algavad 106 600 eurost, kabrioleti puhul alates 126 900 eurost ning ta V-8 mootor on ilmselgelt janune. Muidugi saad sa kaaluda mõistlikumaid variante, näiteks Lexus LC 500h kupeemudelit, mis on hübriidajamiga, aga sellel on variaatorkast ja ta ei tee pooltki nii mõnusat mürinat, seega kogemus on juba tükimaad igavam.

LC500 on elamus. See luksuselamus, mida me varsti enam kogeda ei saa, sest planeet tahab päästmist. Niisiis mõtlesin ma raske südamega autot tagasi esindusse viies, et äkki ma veel jõuan kunagi…

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.