Pikk lugu

Proovisõit: Lamborghini Murcielago LP-640 on äikesejumal ratastel

Fotod: Karl-Erik Idasaar

8500 pööret, ülesvahetus, turmtuli mu selja taga. Kiirusest uduse pilgu vahelt on sajandikuks võimalik eristada ammuli suid tänavatel. Mõni üksik sportauto proovib meile järgi jõuda, aga asjatult. Viivuks mõtlen, et istun hävituslennukis, ent läikiv Lamborghini logo keskkonsoolil kummutab selle mõtte kiiresti.

Härg, kes talus mõõgatorkeid

Lood Lamborghini nimede taga on reeglina täpselt sama põnevad kui nende autod ise. Murcielago tähendab Hispaania keeles nahkhiirt ning sama nimetust kandis ka üks võitlushärg, kes asus 1879. võitlusesse kuulsa Lagartijo-nimelise (sisalik) matadooriga ja suutis vastu pidada vähemalt 24’le mõõgatorkele. Versioone härja uskumatust vastupidavusest on palju, mõned andmed väidavad, et Murcielago talus 90 torget, teised aga 24 või 28 hoopi.

Härg tekitas matadooris niivõrd suurt austust, et ta otsustas looma ellu jätta ning kinkida tuntud härjakasvatajale Don Antonio Miurale, kes oli aluseks ka firma esimese superauto Miura nimetamisele.

Posterautode meister alates 1963. aastast

Käesoleva aasta Murcielago puhul on tegu mudeliga LP-640, mida toodeti aastatel 2006-2010. Sakslaste valvsa pilgu all suurendasid Itaalia insenerid vabalthingava V12-ne töömahtu 6,5-liitrini, viilisid tõuhärja välimust-sisemust pisut teravamaks ning modifitseerisid veermiku ja paigaldasid tugevama siduri.

Vaata neid instapilte palju sa tahad, aga korralikult lähedalt Lamborghiniga tutvuda on hoopis teine teema. Suured kroomsed ja ajastukohased HRE veljed sobituvad nullindate superautokultuuriga ideaalselt, summutiots on üüratu nagu Järvevana tunneli algus ning radiaatorite tuulutusavad külgedel avanevad tõepoolest nagu nahkhiirel.  Kusjuures viimased avanevad kas nupuvajutusega või temperatuuri tõustes.

Interjöör on täpselt sama metsik nagu välimuski, ümbritsedes juhti seguga süsinikkiust, erkrohelisest värvist, nahast ning kroomist. Ja loomulikult, ma ei tohi ju unustada lambouksi.

Roheline mõtteviis Itaalia võtmes

Meie kliimamuutustega võitlevas maailmas muutuvad Murcielago sugused šedöövrid massidele vaikselt vastumeelseks. Õnneks nägid Itaalia insenerid seda aastaid tagasi ette ning sepistasid valmis aukartustäratava 6,5-liitrise V12 südame, mille raevukad 631 tõuhärga jätavad kõiksugused virisevad gretathunbergid ja sojapoisid kenasti kaugele maha. Robotkasti käike saab labade abil vahetada 6 korda.

Vasaku domineeriva ajupoolkeraga inimestele – nelikveoline Murcielago suudab nullist sajani söösta 3,2 sekundiga ning tabada üsna kärmelt 340 km/h tippkiirust. Sajaliitrine kütusepaak imetakse sealjuures tühjaks kiirusega, mis lausa paitab tanklakettide omanike pangakontosid – keskmine kulu tahab kangesti jääda 30 liitri ligi. Tollal oli tegu kõige ebaökonoomsema autoga kogu maailmas.

Aga see on lihtsalt brošüür, tähtis on see, kuidas Lambo sind tundma paneb? Kuna mootor on sisuliselt vaid mõnikümmend sentimeetrit seljatoest, valdab sind kogu sõidu tunne, et kannad V12-mootorit endaga kaasas kui seljakotti.

Sa tunnetad iga värinat, plahvatust ning liikuvat võlli – sa sulad autoga koheselt ühte. See pole vaid auto süda, see on Lamborghini ajaloos Itaalia emotsioonide ning Saksa täppisteaduse sünergia esimene vaatus.

Sätime auto paika ja nagu ossipruugis kombeks öelda on – lükkame lapatsi külmavereliselt põhja. Mis järgneb, on esimest korda kogejatele kirjeldatav vaid vulgaarsustega. Sa oleksid justkui hulljulge hispaania Pepe, kes Pamplona adrenaliiniga immutatud tänavatel tulivihaste härgade eest parasjagu ära jookseb.

See auto lihtsalt ei kiirenda – ta rebib su organid tükkideks, laseb need pesumasina trumlist läbi ning paneb pärast tagasi kokku. Seda muidugi vaid juhul, kui sa oled võimeline ta pärast jõudemonstratsiooni tervelt tagasi tooma.

Mõistagi, see pole ju tänapäeva standardite järgi kõige võimsam auto maailmas. Ja ehkki ma olen sõitnud ja istunud veelgi võimsamate masinatega, ei ole ükski neist suutnud verd sellisel viisil keema panna nagu Lamborghini.

Vabalthingavat kriiskavat ja kuumaverelist 12-silindrilist mootorit unikaalses autos, mis on ühendatud “ma näitan maailmale keskmist sõrme” mõtteviisiga, on raske ületada. Siin on mängus rohkematki, kui dünonumbrid mõne 1000-hobujõulise Toyota Supra taga või niiske mopi iseloomuga võrreldava Tesla sekundiline kiirendus.

Siin on vaid kirg, adrenaliin ja viha. Ja rohkem polegi Lambo puhul vaja. Ainuüksi autot vaadates,  on lihtne mõista, miks auto omanik aastaid tagasi endale lubas, et 10 aasta pärast ostab endale Murcielago. Peale proovisõitu on selge, et kahetsema ta oma lubadust ei ole pidanud.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.