Pikk lugu

Proovisõit: meil õnnestus leida A-Team ja nad lubasid meid rooli!

Fotod: Reimo Paevere

Ilmselt jäi see sul uudistes nägemata, aga mõne aasta eest mõisteti siinkandis üks sõjaväeüksus vangi kuriteo eest, mida nad ei sooritanud. Need mehed põgenesid sõjaväepolitsei valvsa silma alt Tallinna allilma pakku ning teenivad nüüd elatist palgasõduritena.

Kui sul on probleem – ja keegi teine ei saa sind aidata, siis võib-olla tuleb just nende poole pöörduda!

Meie pöördusime, sest kihk ühe bussiga tutvumiseks oli liiga suur. Nüüd istume kusagil Viimsis betoonseinte vahel ning vaatame närviliselt kella ja tammume edasi-tagasi.

Kesklinnas asuva pesumaja hiinlane ütles meile, et peame just täna antud kelleajal siin olema, muidu A-Rühm meid jutule ei võta. Lootus hakkas juba kaduma, ent järsku kuulsime rehvivilinat ning nägime seina kohal liikuvat ülbet punast tagaspoilerit. Tunnusmuusika hakkas peas juba käima. 

Võimsa möirge (ja kerevajumise) saatel sööstab nurga tagant välja ei miski muu kui topelttoonis punaste triipude ning agressiivse hoiakuga GMC Vandura. Tarmuka pidurdamise järel on korraks juhiaknast kuulda hõiget “Fool” ning seejärel libiseb Mersu-kajakatiiva stiilis lahti küljeuks.

Välja astub Arminäo stiilis kuuba sigarit tõmbav hallipäine härra, kes meie toimetuse silma teeb, naeratab ja seejärel oma kaaskondlasi tutvustab. Enne kui me kaubiku lahkamise juurde asume, mainib polgu ilmselge liider, et nad pole mitte originaalne A-Rühm, vaid pigem nende “vaimne järglane”.

Kas RAM sobiks samuti A-Rühma sõidukiks?

Tähelepanu toidab tiimi rahakotti

Kuigi Volkswagen Transporter või Peugeot Partner 4×4 sobiks tänapäeva konteksti rohkem, peab A-Rühm lugu traditsioonist ning valis ka enda sõiduriistaks 1980. aastal ehitatud GMC Vandura.

“Lisaks äärmiselt praktilistele omadustel on see ka paras pilgupüüdja, mis toob meile omakorda rohkelt abivajavaid kliente,” räägib kuldkettidega kaunistatud musklimehest autojuht. Ta lisab, et kaubiku valimine oli äärmiselt raske protsess, sest kaalukauss vaagus 2010. aasta “värskendatud” bussi vahel ning 80ndate masina vahel. Õnneks langes valik viimase peale.

Tiim räägib, et nende eesmärk oli sõiduvahend muuta võimalikult ligilähedaseks originaalmeeskonna poolt kasutatud bussile. Valitud sai keskmises seisukorras mudel, millel puudusid tehase poolt valmistatud turvavööd ning millel olid aknad. “B.A. bussil muidugi aknaid ei olnud, mistõttu soetasime ühe missiooniraha eest 7-kohalise akendega bussi ning lasime ta “siledaks” ümber ehitada,” räägib Bosco Baracuse kohalik versioon.

Kogu kere on algusest lõpuni läbinud täieliku restaureerimise ning märkimisväärse ümberehituse. Kõik on paljaks võetud, ära lihvitud, üle värvitud ning uuesti kokku pandud. Kõige raskemaks pähkliks osutus muidugi seriaalibussile tehtud custom-osade leidmine, mis eeldas ülemaailmset juppide tagaajamist ning nende kohandamist. Aga asja sai!

Üüratu suur salong on ideaalne mobiilne peakorter niivõrd kiire elutempoga sõduritele. “Lõbu pärast panime ukselinkideks puidust püstolid,” nendib hullunud pilgu ja Paavli kaltsukast ostetud nahktagi ja nokatsiga mees ja lisab, et päris relvaarsenali nad meile näidata siiski ei julge.

Sellepärast B.A. koguaeg nii tõre oligi…?

Muuseas, märkimisväärne, isegi ajalooline fakt on see, et Autogeeniuse toimetajad olid esimesed, keda tiim lahkelt kaubiku rooli keerama lubas. Esimeste kilomeetrite järel selgus koheselt B.A. pideva kurjustamise põhjus.

Ütleme nii – igapäevaselt ringi kruiisides käivad huumor ning mugavus Vanduraga käsikäes, ent sõjaväepolitsei eest põgenedes võib meel mustaks minna küll.

Alustame roolist, millel on tehasest pea 180-kraadine “loks” sees. Rataste väljakeeramine toimuks justkui turbole omase viivitusega ning sellele järgnev massiivne kerevajumine tekitavad Ameerika mägedele omase kogemuse. Kuna istmed on superpehmed, libedad ning turvavöödeta, siis on kerevajumisele lisaks veel tükk maad tegemist et üldse tugitoolis püsida. Pole ime, et B.A selline musklimees oli!

6,2-liitrine V8 diiselmootor paneb oma sügava klõbinaga häbisse ka kõige võimsama Põlvamaa Passati ning lidub tribunali eest ära nagu noor nugis (väga, väga laisk nugis), pedaal on suisa põhjatu.

Veermik on diivanpehme ning paksud rehvid lihtsalt naeravad meie pealinna lugematute künniste ja lamavate politseinike üle. “Ligi 40 aastat vana küll, aga vaat siiani pole keegi meile järgi jõudnud,” naeratab ülikonnas hurmur bussi tagaistmel.

Paraku saadi meile jälile. Politseisireenid ning vilkurid sööstmas mööda Pirita teed andsid märku, et A-Rühma asukoht on avastatud. “Koloneliks” kutsutav mees tõmbas viimase mahvi sigarit, naeratas meile ning soovis meile edu. Uks sulgub ning kaubik sööstab rehvivilina saatel stiilselt läbi värava ning kaob nurga taha.

“Meie ei tea midagi,” kehitasime mõned minutid hiljem tagaajajatele õlgu ning sõitsime oma Dodge RAM-iga minema. I love it when the plan comes together!

Põnevaid fakte:

  • Esimeses hooajas oli Vandura läikiv. See aga muutis võttegrupi töö keeruliseks, sest võttegruppi oli pidevalt auto peegeldusest näha. Selle vältimiseks hoiti masinat alati pisut tolmusena, ent hiljem hakati masinat mattlakiga katma.
  • Ühel hetkel oli GMC logo punane, järgmine hooaeg must, sest GMC lõpetas sarja toetamise.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.