Esiteks tahaks Renault’d kiita mudelinimede eest. Seda, kas neid peaks püüdma hääldada prantsuskeelsetena või nii, nagu keegi oskab, ei teagi, aga vähemalt on need ilusa kõlaga ja fantaasiaküllasemad kui segased numbri- või tähekombinatsioonid. Kas Austral, Rafale, Symbioz või bz4X, ë-C4 või X3?

Sissejuhatuses sai küll öeldud, et midagi leidub valikus kõigile, aga kohe tahaks siia lisada väikse täpsustuse, et kõigile, kelle jaoks on linnamaastur parim valik. Tavapäraseid sedaane ja universaalkerega autosid Renault’ valikus enam ei ole ning luukpärakerega Clio on ainuke, mis veel vanadest aegadest kinni hoiab. Ka elektriautod Mégane ja Scénic E-Tech on maast veidi kõrgemal, kui vanasti autod olid.

Symbiozi lisandumisega on nüüd valikus kuus sisepõlemismootoriga linnamaasturit (või õigem oleks vist öelda, et eesti keeles veel head vastet mitte omavat crossover’it) ning mitmel juhul eristab neid vaid pikkus, ja muidugi hind. Värskelt mudeliuuenduse saanud Captur on neist väikseim ja sellele järgnebki Symbioz. Tagaistmel neil kahel olulist vahet tunda ei olegi. Kui juhikoha sättis enda järgi paika 183 cm juht, mahtus tema taha sama pikk inimene vabalt mõlemas autos.