Sissejuhatus Jaapani autokultuuri: Mis asi on tōge 峠?
Pole midagi paremat kui üks soe, sume ning loojangujärgne suveõhtu. Eriti kui sa nõjatud sigaret käes teepiirdele ja vaatad rahulolevalt oma nipukatuuninguga 27 aastast ohutuledes Nissan Silviat. Ja tunned rehvi, pidurite ning kütuselõhna segu. Taustal on kurvide eest hoiatav märk. Ja sa oled Jaapanis.
Mõni aeg tagasi kirjutasime legendaarsest Mid Night Club meeskonnast, kes valitsesid Tokyot läbivaid kiirteid. Nüüd tutvume põgusalt aga teise suure Jaapanis levinud autosubkultuuriga – tougega.
Kuidas siis seda ikkagi defineerida?
Tōge ehk ülemaailmselt populariseeritud kui “touge,” tähendab Jaapani keeles mäekuru, kuhu on rajatud mitmeid kitsaid ja vägagi kurvilisi teid. Teadagi on Jaapan vägagi mägine maa, mistõttu sellistest vahvatest teelõikudest seal just puudust ei tule.
Lisaks looduslikule takistusele, tulenes teede suur kurvilisus sellest, et piirata liiklejate jõudmist suurtele kiirustele ja tekitada ohutum olukord. Kaunis irooniline, arvestades seda mis mahtra seal viimased 40-50 aastat toimunud on.
Definitsioon on aga kohati ka laialivalguv, sest touge tähendab samaaegselt ka just nendel teedel toimuvat kiiruse või aja peale võidusõitmise distslipliini ent tänaseks on sinna sulandunud kohati ka driftimine.
Touge kui sõidu- või isegi elustiil on tänu meediale natuke nüüdseks globaliseerunud. Kuigi avalikel teedel kurvides kihutamist rakendatakse ka igal pool mujal maailmas, on Jaapani lähenemine sellele üks kõige põnevamaid ja unikaalsemaid maailmas.
Seal on oma hõng ja esteetika – vaata kasvõi kõiki neid 90ndate videoid ja polaroidfotosid mägedes möllavatest hashiriyatest*. Vanad jaapani autod, üle mõistuse ägedad teed ja seda kõike nautivad inimesed: siin on seda seletamatut nostalgiat ajast ja kohast, mida sa ise kunagi läbi elada ei saanud. Ja see aeg oli kuradima äge.
Lausa nii äge, et sealt on šnitti võetud näiteks Tokyo Drifti filmi või NFS:Carbon kanjoniduellide loomisel. Ja jällegi, me ei saa unustada Initial D manga-ja animesarja, millel on ilmselt kõige võimsam mõju olnud. Aga kuidas see kõik siis ikkagi algas?
*streetracer ehk tänavavõidusõitja jaapani keeles.
Päris driftikuningas on siiani rahvuslik ikoon
Jaapani mitmekesine autospordimaastik sai põhilise hoo sisse 1960ndate lõpus ning 70ndate alguses, kui tänavale ilmusid esimesed tõeliselt ägedad sportautod – Datsun 240Z, Hakosuka GT-R, Toyota 2000 GT ning paljud teised. Sääraste liikurite ja ägedate teede kokku liitmisel oli tegelikult ju ainult aja küsimus, millal piirete vahel action käima läheb.
Driftimist kui sporti ning tōgemaailma populariseerimist saab tagasi lugeda ühe meheni: Kunimitsu Takahashini. Kunmitsu oli endine hulljulge mootorrattavõistleja, kes karmi avarii tagajärjel otsustas siseneda hoopis autode maailma. Ta hakkas All Japan Touring Car Championship sarjas osalema Hakosuka Skyline’ga ning saavutas peatselt tuntuse oma unikaalse sõidustiili tõttu.
Ülejuhitavus ei ole siin maailmas mitte midagi uut ega polnud ka tollal. Küll aga oli pisut haruldasem näha kedagi keset rinkavõistlust seda pidevalt ja meelega rakendamas. Mehe meisterlik külglibistamise oskus köitis koheselt tänavakihutajate tähelepanu ning inspireeris nimetatud oskust mägedes harjutama.
“Harilikult võime teda näha rohelises ülikonnas, rohelise kapotiga Toyota kõrval ning napis rõivais jaapanlannadest ümbritsetuna.”
Aga lisaks paljudele teistele, inspireeris ta kõige rohkem ühte noort meest. Harilikult võime teda näha rohelises ülikonnas, rohelise kapotiga Toyota kõrval ning napis rõivais Jaapanlannadest ümbritsetuna. Lavale astub loomulikult ei keegi muu kui päriselu Driftikuningaks tituleeritud Keiichi Tsuchiya.
Keiichi oli andekas noorsand. Ta harjutas mägedes driftimist ja kihutamist sellises mahus, et hoia ja keela ning sarnaselt oma iidolile, sisenes peatselt samuti samasse võidusõidusarja. Tsuchiya oli sealvallas edukas ning püüdis tänu oma drifitoskustele ka laiema tähelepanu. 1980ndate lõpus tehti mitme autoajakirjaga koostöös tema oskustest film “Pluspy”
Umbes sealtmaalt algaski tōge kuldajastu, mis kestis kuni 90ndate lõpuni ja mingil määral nullindate alguseni. Kuigi kihutamine ja driftimine ei leia aset enam niivõrd suurel skaalal, siis pole toge fenomen kuhugi kadunud. Väike reis Speedhuntersi leheküljele või DriftHunterAlbo kanalile tõestab seda.
Öised kogunemised tippudes lisavad tihti tavaliste jaapanlaste igapäevaellu pisut särtsu ning kohati on selle spordi üle võtnud ka eelmise sajandi lõpus säranud tougekunnide lapsed. Paljusid tougekohtumisi võib võtta justkui põlvkondadevaheliste sildade loomisi.
Üldine kultuur põhineb austusel ning keskendub tänapäeval pigem oskuste lihvimisele, mitte eputamisele ega diehard võidusõitmisele.
Kuldajastu oli värvikirev
Ägedate Jaapani mägiteede nimistu on pikk nagu pühadevahe, aga otsisin üles mõned kuulsamad ning lisasin veidike ka illustreerivat videomaterjali.
Hakone Turnpike on üks kõige kuulsamaid ning kiiremaid Jaapani mägiteid, mida kasutatakse tihtipeale ka ametlike autospordiürituste või tootjapoolsete testide läbi viimiseks. Rada on 13 kilomeetrit pikk, täis kauneid vaateid, kiireid kurve ning tihtipeale ka teisi sõiduentusiaste.
Nikko puldiautodest olete võib-olla kuulnud, aga sama nime kandvas piirkonnas asub “nõelasilmi” täis Irohazaka tee. Tegu on ammustest aegadest palverändurite poolt kasutatava teega, mis tõuseb ligi 400 meetri kõrgusele ning on loogikat arvestades iga driftimehe paradiis.
Kuulsa Tsukuba mäejalamil asuva ringraja läheduses on samuti terve rida kurvilisi teid, mis peaks iga entusiastiklu roolikeeraja silmad särama panema.
Viimase ja ilmselt Hakonega samaväärset kuulsust omab Harunamägi Gunma prefektuuris, mis on aluseks Initial D sarjast tuntud Mount Akinale.
Põhiliselt tuiskasid mägedes ringi täpselt need samad autod, mida tänane Jaapani autode skeene kummardab ja austab. 1980ndate vältel olid kihutamiseks populaarsed näiteks Honda CRX ning EF-keredega Civicud ja Toyota Starletid ja Mitsubishi Lancerid. Tahtsid midagi, millega oleks võimalik nii drfitimine kui ka allamäge tulistamine? Mazda RX-7 FC3S ning Toyota AE86 täitsid tihtipeale seda rolli.
Järgmisel kümnendil hakkasid mõõtu võtma tänapäeval kohati isegi kultusautodeks kujunenud sõidukid, nagu näiteks S-kere Nissanid, Mitsubishi Lancer Evolutionid, GT-R’d, MR2’d ja paljud teised. Kui eesmärk oli saba liputada, siis jõudsid entusiasti käes mägiteedele enamvähem kõik millel oli tagavedu ja vähegi võimekust seda teha.
Touge fenomen on äärmiselt sügav
Ja nagu enne mainitud, siis on jaapanlastest inspireeritud öine kurvitango levinud üle maailma ning saanud tihtipeale sünonüümseks ka enamvähem tavalise spirited sõitmisega looklevatel teedel. Näiteks Ameerikamaa ühes nurgas toimuvast annab hea ülevaate Ridge Chaseri nimeline kanal.
Sarnase suunitlusega “üritusi” toimub ka suviti Eestis, ehkki loomulikult mitte nii rahvarohkelt ja avalikult nagu seda on kombeks kiirendustega.
Touge on Jaapani autoajaloo mõistes üsna suur ja sügavamõõtmeline teema, mille täielikuks kaardistamine võtaks ilmselt ülikooli lõputöö mõõtmed. Praeguseks aga väike sissejuhatus ning artikli lõpetuseks mu meelest kõige paremini touget kokkuvõttev video üldse:
Allikad: Auto Team Retro, Fun Drive, Drivetribe, Jalopnik, Speedhunters ja, terve hunnik aastate jooksul kogutud materjali, mida ma enam lihtsalt tagasi jälitada ei jõua.
Fotod: Lahke loaga laenatud Auto Team Retro lehelt, kui teisiti pole öeldud.