Leiutamine on nagu muinasjutu või muusikapala kirjutamine – ka nende puhul ei huvita sind juba olemas olev ehk kellegi teise loodu, vaid sa otsid samamoodi hoopis toda igioma süžeed, kõrvutab põlise metallitöömehe parkunud kätega elavalt žestikuleeriv Aleksei Ülle (65) leiduri tööd kirjaniku ja helilooja omaga.
„Ei-ei, leiduriks nii ei saa, et lihtsalt istud kiiktooli, süütad piibu ja hakkad leiutama,” naerab ta kõva häälega üle oma väikese töökoja. Trei- ja puurpingid parasjagu ei huuga ning nõukaaegses telliskivihoones puhub ukse alt sisse jäine tuul. Akna taga sajab lund, olgugi käes juba mai, sest Narvas on asjad alati natuke omamoodi.
Nii proosaline, kui see ka pole, siis Üllest sai leidur nii, et ta lihtsalt võttis kätte ja õppis selleks. Algust tegi ta juba nõukaajal, töötades piirilinna ühes kutsekoolis meistrina. „Kui igal aastal pidid 15 poisil aitama kooli lõputööks ehitada enda loodud mopeedi, eks siis oli ka vaja üksjagu leidlikkust,” muigab ta. „Õnneks avastasin üsna ruttu TRIZ-i.”
See lugu on Geeniuse ja PRO tellijatele.
Logi sisse või vormista tellimus
- Ligipääs seitsme Geeniuse portaali kõikidele artiklitele.
- Ajakirjade Autoleht, Autoleht Ekstra ja Digi artiklite lugemisõigus veebis.
Tellija andmed
Soovid maksta arvega, teha hulgitellimuse või otsid teistsugust tellimust? Kõik tellimisvõimalused leiad siit.
See lugu ilmus ajakirjas Autoleht Ekstra nr 10
Kõik selle ajakirja lood