Lancelot & Audi RS 4

Kohvri lapsepõlveunistus. Audi “was für ein kombi ist das” RS 4. Kuigi “das kombi” oli toona normilt näpitud B5 kerega Audi RS 4, kuidas muidu selgitada Porsche-meeste hämmingut nähes Audi A4 universaali 911 Carreraga võrdväärset sammu pidamas.

BMW, Audi ja Mersu kiirete “pereautode” kategoorias kiidetakse M seeriat taevani just sõiduomaduste poolest. C või E63 hääl on nii magus, et ei jäta pead pööramata ka kõige autokaugemal inimesel. Ja siis on Audi. Nende kahe kõrval võiks RS’i iseloomustada kui medium+ steiki – pigem kuiv.

Nüüd siis aga asja juurde. Pillid vahetatud. Esimene tähelepanek – katus ei käi maha. Okei, proovime siis katuseluuki… ahah seda ka pole, no proovime hakkama saada. Ega tead need ilmad on meil ka nagu nad on.

Sportivnoi sidur

Kuna Audi on seadistatud ennast kodus tundma Nürburgringil, mitte Tallinna tipptunnil ummikus, peab foori tagant liikuma hakates korra ikka kaasa mõtlema. Vastasel juhul liigud edasi tugevate jõnksude saatel, nagu oleks paadiga valesti lainesse sõitnud. Ja noo, ilmselt näed välja nagu debiil.

Audi kütusenäidik on veerandi peal. Täitsa okei, mõtlen. Sõidan Armini juurest koju, käin pruudil järel, käin poes jaaaaa… käin tanklas. Paak uuesti pilgeni 98 täis ja rahu südames, rahakotist umbes 120 eurot läinud, jääme ellu.

Tuleb tunnistada, et emotsiooni pakub Audi hääl, 4,2 liitrine V-8 toob kuuldavale mõnusa madala müdina, mis kiirendades toob kõlavale veel kaunimad meloodiad, nagu “Erootikapood” pärast introt.

Lisaks häälele liigub RS ka edasi väga eeskujulikult. Vähemalt võrreldes minu 26 aastat vana Bemmiga. Ilmselt vähegi tänapäevasemast sportlikust sedaanist tulles suuri ülevoolavaid emotsioone 2006. aasta RS 4 kiirendus siiski ei tekita.

Ei ole üllatus, et ka vedrustus on Lääne-Saksamaa Nürburgringi seades. Ja kui teiseks päevaks mesinädalate esimesed emotsioonid lahtunud on, muutub see “tööriistakastiga” linnas sõitmine ülitüütuks. Krt, Kristiine ristmikul suht tugev lainetus jälle, või mingi debiil roolis.

Mõned kiiremad

Pruut koeraga trenni viidud, ja 45 minutit neid saali ees oodatud, tuleks suunduda maanteele. Kiirendan Tallinn- Tartu neljarealisel 130ni (loe 110), vahetan käigu kolmandalt kiiresti kuuendani. Mis siis nüüd? Okei, lükkan sisse püsika. Kütus ka päris kallis. Ja noh, politsei. Sisse jääb aga tunne, et midagi jäi lõpetamata. Kerge tühimik. Kus see lähim Autobahn on? Saksamaal? Raadiost tuleb “Mis sa tegid”, selle panen kõvemaks.

Hobiautos ja väljas 12 kraadi, aga siht tuleb võtta ikka Võsule. Ja loomulikult mitte Tallinn- Narvat pidi, vaid ikka võimalikult ägedaid teid “kiirtee” ja mere vahelt. Kiiu- Kuusalu- Kolga Aabla- Leesi- ja Hara kaudu.

Kas tõesti olen leidnud Audiga sõitmise ideaalkeskkonna (jättes välja ringrajad, sest kahjuks Audrul sõitmine ei aita Tallinnast Võsule või Beachgrindilt Pühakale jõuda)? Tundub nii! Selgub, et Audi tunneb ennast koduselt üsna spetsiifilises vormis – sileda asfaldiga, mitte kõige väiksemad kõrvalteed. Pole aimugi palju selliseid Eestis on.

Lahemaa väikestel ja käänulistel asfaltkattega metsavaheteedel oli sõit taaskord jäik, teekatte tõttu hüplik ja madala kiiruse tõttu ilmselt sama nagu sõidaks Põlvamaa parimate poegade poolt tuunitud sportvedrustusega Passatiga. Ei saa üle tahtmisest katus alla lasta, värsket õhku tuppa tuua ja loodusega üheks saada.

Sõit aga mõõdukate kurvidega kõrvalteel on ju nauditav! RS on kurvis kindel ja usaldusväärne. Noh, jällegi võrreldes 26 aastat vana BMW’ga.

Had a time of my life, umbes 20 minutiks. Waze’is peaks olema ehk avoid highways kõrval ka seadistus Audi RS roads, ja siis saaksidki RS’i omanikud alati garanteeritud naudinguga ühest punktist teise sõita. Naeratus näol.

Kui oleks valida, siis kumma võtaksin?

Sirge seljaga oleks keeruline öelda, et RS mind külmaks jätab. Või, et tegemist on mõttetu pilliga. Autoentusiastina hoolid ju igasugu liikuritest. Ka Passat võib kindlas geograafilis-elulises situatsioonis cool olla. Neil ka oma RS ju, VR6!

Kui tulla aga põhilise küsimuse juurda, et kas ma sooviks endale RS’i hobiautoks? Legendaarne küsimus, et kui antaks valida, siis kumma võtaksid? Võtaks ikka RS’i, lükkaks maha, paneks veits plekki juurde ja ostaks E36 M3 Cabrio. Vaadates viimaste aastatega kasvõi minu 2,8 hinnatõusu Mobiles, siis tundub M3 ka Audist asisem investeering.

Päeva lõpuks (nii esimese, teise, kui ka viimase) on tegemist kiiremapoolse Audi A4 universaaliga, millega on 70% ajast lihtsalt tüütu sõita. Hobiautoga tahaks ju veits ikka show-offida. Pill võiks olla puhas jne. Hea meel, kui inimesed järele vaatavad, tibud naeratavad. Aga kui 90% inimestest arvavad, et tegemist on vana A4 universaaliga, siis kahjuks väga palju emotsioone saada ei õnnestu.

Üks keskealine väikese õlakotiga mees näitas mulle Kristiine keskuse parklas rahulolevalt pöialt! Äge. Ju siis ka RS’i või VR6 mees. Mõtet, et RS sobiks teoorias pigem igapäevaautoks kui hobikaks, saadavad aga meenutused valesti lainesse sõitudest, tihedatest tankla külastustest ja passatimehe tööriistakastist.

Kui juurde mõelda veel remondi ja hoolduskulud, ei saa selle auto omamise spetsiifikale enam üldse pihta. Räägib inimene (mina) kelle igapäevapill on 10 aastat vana Range Rover, seega tean nii mõndagi ebaratsionaalsusest. Kui Range Roveri kõrgete kulude juures saad vastu kõik, mis teeb selle auto suurepäraseks, siis RS annab vaid võimaluse rahakotti tuulutada.

Lisaks valitseb ka suur oht, et võitu saab inimlik nõrkus ja ratsionaalsus, et kui on aeg jälle uus piduriring panna, langeb valik S4-a, mitte kolm korda kallimale RS 4 omadele. Ja nii algab vaikne, kuid peatumatu teekond kunagisest rinkahirmust A4 universaali poole.

Kohver & E36

Bemmidega on üks suur mure. Eriti vanade bemmidega. Need on õudselt labased. Väikeste eranditega, muidugi. Sõbra 8. seeria on väga lahe, vanad 6. seeria haininad on tuusad ja E32 ja E39 M5 ei ole labased. Ülejäänud on, eranditult. Okei, M1 on ka lahe.

Mitte, et ka pooled Audid ei oleks labased. Vastupidi, kõik vanad RS 6-d on uskumatult labased pillid. Kõik vanad A8 ja S8 laevad on ka ääretult maitsetud aparaadid. Ja põhjus on üldiselt see, et sa kujutad ette, et nende kõikide pillide pagassist võiks resonantsiplärina taustal ka aastal 2022 üürata dubsteppi.

Reeglina näevad kõik E36 juhid välja, nagu nad oleks Raasikult ja diiliks spiidi. Ning alati, kui ma näen kuskil E36-te, ma eeldan juba eos, olenemata välisest seisukorrast, läbiva rooste puudumisest ja kõigest muust, et selle sõiduki ülevaatust on kehtetu.

Seega vältimaks olemast see E36 vend, siis nädal Lanceloti bemmiga oli tervislikust seisukohast ülikasulik. Ma vältisin autosõite nii palju, kui võimalik. Käisin igale poole, kui vähegi võimalik, jala.

Aga,kuna osad vennad elavad valel pool linna (kõik, mis jääb Tehnika tänavast lääne poole, on valel pool linna), siis tuli mõned korrad härra bändikaaslase raudruun perutama lüüa ning vaadata, millega tegu,kuidas ja kas sõidab. Ning mis veel olulisem – miks Lancelot sellega sõidab.

Gaas põhja!

Kuigi E36 roolis on linna- ja eriti maapildis eranditult maksimaalselt 26-aastased, siis vastupidiselt imagoloogilisele hüpoteesile, on see 2,8 rida-6 mootoriga kabrio üdini vana inimese auto. See on aeglane, jäik, igav ja kõlbab sinna, kust ta tuli – Baierimaa humalaväljade vahele mõne vanuri kätte. 7,7 sajani? Võimatu. 230 km/h tippkiirus? Absurd. Keegi on meile valetanud.

Juba igatsen oma RS 4-a

Ultimate driving experience’st on asi kaugel. See pill tundub kiire ainult sel juhul, kui sa tulid selle rooli rikkis Bolti tõuksilt. See auto tundub raske. Kurvis, otse, möödasõidul, kohaltvõtul, kiirust ületades – igas asendis. Rool käib nii jäigalt nagu roostes seifilukk, pöörderaadius on suht sama, mis Evergreeni kaubalaeval ja kiirendus on nagu mul pohmapäeval voodist tõustes.

Krt, ma tahan oma Audit tagasi.

Ja siis on lärm. Vaikne on see auto ainult siis, kui ta seisab. Sõita niimoodi, et see auto ei oleks tüütu, on võimatu. Kui on katus peal, on lärm. Kui on katus maas, on lärm. Kui sa seisad koha peal, on lärm. Kui sa sõidad Tartusse ja oled neljarealisel, siis on täiesti väljakannatamatu lärm. Üritasin sõber Philipiga rämmari-asju telefonitsi ajada. Ei olnud võimalik, ei kuule. Nagu vestleks Rammsteini kontserdil.

Ja eriti kõva heli tuleb siis, kui jätad võtme ette ja teed ukse lahti. Kuula. Siin on salvestis.

Mul on Audit vaja.

Kumb jääb maha – naine või koer?

Ja nüüd on see moment, kus tahad koera ja pruudiga maale minna. Sul on kaks suurt kotti ja üks koer. Need kõik ei mahu peale. Kuidas lahendad? Pusle. Tuuletõke küljest, katus maha. Kotid pagassi, koer tagaistmele, naine kõrvale? Ei, krt, pagassi mahub ainult üks kott. Okei. Katus maha, kaks kotti tagaistmele, koer pagassi, naine kõrvale? Ei sobi. Tuuletõke on maas, naisel hakkab sõidu peale pea valutama. Okei. Naine pagassi, koer kõrvale, kotid tagaistmele? Fakkraisk, siia autosse ei mahu mitte midagi!

Ja nii sa helistadki sõber Lancelotile, et kuule, vahetaks tagasi. Mul on autot vaja, mitte mingit eksperimenti, millega ainult hea ilma korral 70-ga Hara lahe ääres käänulistel teedel sõita.

Kusjuures, nendel Lahemaa metsade ja põldude vahelistel teedel lõi Bemm korraks särama. Siin sa saad aru, miks see auto on loodud. Siin sa saad aru, et krutiks katuse maha ja saaks loodusega üheks. Keeraks otsa Ruhe poole, sõidaks ja sööks kalakotletti. Siin, kus on mõõdukad kiirused, päike ja +20 viitsid sa selle autoga suvila ja poe vahet kulgeda. Siin on tema kodu.

Aga 11 500 eurot maakoha ostukäru eest on ikka kuradi palju.

Kumb on ägedam? Objektiivselt

Et Lancelot ja Kohver on oma kasvuhoonesse ja kaubikusse niivõrd armunud, siis oli tarvis läbi viia ka keskmisest teaduslikumad uuringud. Suisa 3! Likviidsustest, järelevaatamistest ning mis kõige tähtsam – küsida mõlema auto ihutohtri käest kommentaar.

”Kas pill on likviidne?”

Hüpotees: hobiautod on väärtust koguv vara, mille saab vajadusel iga hetk likviidseks teha, seega kiirelt Auto24 kuulutused üles. Hinnaloogika kujunes mobile.de otsingul: sama mootor, pluss miinus üks väljalaskeaasta ja pluss-miinus 15 000 km läbisõitu.

Tulemuseks oli 7 sedalaadset bemmi ja 3 RS’i. Audi puhul oli enamvähem täpselt samade parameetrite juures keskmine hind 22 500. Kuna Kohver on aga aferist, sättis ta enda auto hinna 25 000 peale. Plaani kumbagi müüa polnud. Aga kui keegi oleks kilekott sularaha näpus õuele tulnud, oleks ilmselt mõlemad omanikku vahetanud.

BMW: 0 kõnet
Audi: 1 prügipakkumine

Lanceloti kommentaar: 11 500 euri! No pigem ei uskunud, et Mobile.de’st nii positiivne keskmine hind tuleb. Aga selge oli ka see, et Eestis sellise hinnaga E36 ei müü, kui ta just M3 pole. Eesti kabriovend ostab ilmselt sama raha eest pigem E93 kerega 2,0 vms. Huvilised huvilisteks, olen veendunud, et hind läheb minu auto puhul ainult üles. Eeldusel, et säilitan auto roostevabana ja originaal seisukorras.

Kohvri kommentaar: Audi soetushind aastal 2018 oli 18 600 eurot. Täna on nende RS-de hinnad umbkaudu 22 000 kulli. Minu hüpotees on aga see, et järgmise 5 aastaga kerivad hinnad hästi hoitud RS 4-de eest umbes 40k lähedale. Oleme näinud meeletut hinnakasvu B5 kerega RS-de seas ja tema eellane RS 2 on näidanud veel kiiremat kerimist.

Et tegemist on viimase manuaalkastiga RS-ga ja need on küllalt rariteetsed nišipillid (B7 RS-e toodeti minu teada kokku 14 000), siis jääb ainult säilitada auto seisukorda. Võtta mõne aasta perspektiivis ette kapitaalremont ja HODLida (investorite slängis hold on for dear life, toim.). Hinnapõhi oli paar aastat tagasi ära. Bemmi eest 11 500 on muidugi absurdide absurd.

“Kas pillile vaadatakse järele?”

Hüpotees: Hobiautode põhieesmärk on olla tuus pill, mida ka teised kadestaks ja piiluks pilguga “tahaks endalegi”. Testisime. Kas siis tahavad ja kui palju vaadati autodele rahvarohkes parklas järele. Pillid Balti Jaama turu kollase joone peale, taimerile 10 minutit ja test alaku!

BMW: 9 vaatajat
Audi: 1 vaataja

Lanceloti kommentaar: 100% inimestest saavad aru, et tegemist on kabrioga. 10% inimestest saavad aru, et tegemist pole tavalise Audi A4’ga.

Kohvri kommentaar: tõelisest kunstist saavadki vähesed aru. Lisaks, mina olen nii tagasihoidlik inimene, et mulle meeldib, kui mind ei jõllitata.

“Meistri hinnang”

Hüpotees: Hobiautod on huvitavad pillid ja sestap on ka autotöökodades nende kallal töötavate inimeste jaoks meie hobiautod puhas rõõm ja erutav projekt. Küsime meistrilt, kas ka nii on?

Armin: Tunnen mehi juba aastaid ja tean ka seda, kuidas mehed autodest, tehnikast ja prügist autos mõtlevad. Tüübid on nagu siga ja kägu. Nagu magneti kaks erinevat poolust.

Kohvri pillist võib leida põhimõtteliselt kõike – jalkasärgid, jalgpall, tšekid, taara, lahtine prügi, vana iPhone SE, millel pole ekraani. Tihti juhtub Kohvril ka situatsioone, kus ta arvab, et metsa seenele minemiseks on just Audi RS 4 parim variant, mis tavaliselt lõpeb sellega, et velg on kõveraks sõidetud või kaitseraud ära kraabitud.

Lanceloti autos on keskkond minimalistlik. Autos on asjad, mida on vaja. Wet wipes ja päikseprillid. Pill on seest ja väljast põhimõtteliselt koguaeg puhas.

Kuidas neid hooldatud on?

Kuna mõlemaid autosid olen juba aastaid hooldanud, siis tunnen neid päris hästi. 36’ga läks hooajaeelne hooldus suht sirgjooneliselt. Õlivahetus, vedelike ja rehvirõhu kontroll. Alati kui mingi kolin kuskil on olnud, on ka Lancelot minu poole pöördunud ja olen probleemi ja ka lahenduse leidnud.

Kohvri pilliga samas ei tea kunagi, mis ees ootab. Seekord läks üsna hästi, pääsesime tavapärase hooldusega. Eelmisel aastal sai sirgendatud ja värvitud kõik veljed ja muidugi hetkel on üks velg juba äärekivi näinud.

Lancelot on olnud koguaeg TOP3 rehvimees. Tegelikult on üldse raske uskuda, et mõnel E36-l veel Continental Premium Contact’id all on.

Kohver on aga kärsitu. Üks hetk ilmus mees vahetusse ja pagasnikus olid tutikad Snow Dragonid, ilmselt rehv, mis tehtud re-tsükkel Dacia Logani küljepeeglist. Sellel hooajal sai õnneks ka Kohvrile selgitatud, miks hea rehv on mõistlik ost. Tark mees sai asjast aru ja viimase veenmise tegi ära fakt, et Continental oli kunagi Dortmundi särgisponsor. Nüüd veereb Audi värskete Conti Super Sportide peal. Vägev.

Aga autode seisukord?

E36- Tegu on tegelikult täiesti plangu pilliga. Kui auto mootor ja auto seisukord välja jätta, ei jää järele palju. Kepikastiga 2,8. Mootor on terav ja liigub hästi. Alguses sai mehele pakutud, et peaks ikka M detailide tiiru tegema ja värki. Sellest teemast Lancelot aru ei saanud ning soovis autot originaalina säilitada. Kuna ta lasi pillile teha ka süvapoleerimise ja keraamika, siis näeb auto välja väga mustikas.

Kohvri RS on mulle tegelikult koguaeg meeldinud. Selline kuri väike paksuke. Esimest korda sõites ei tekitanud jällegi suuri emotsioone. Mõtlesin, et RS 4 peaks ikka tummisemalt edasi liikuma. Lõpuks, kui linnast neljarealisele sain, siis sain aru milles teema. Auto ärkab ellu 5500+ pöörde peal, loom sai puurist välja lastud.

Nende müügihindadega ei ostaks ma kumbagi autot. Miks peaks üldse keegi endale E36 kabrio ostma? RS 4’ga on lood sedasi, et kui see on varasemalt nädalapäevad minu käes olnud, siis sellest täitsa piisab. Nädalaga saab kenasti aru, et tegemist on taburetiga ning hing ihkab tagasi Golfi rooli.

Kokkuvõte: kas saame üldse midagi kokku võtta?

Lancelot: Nüüd, kus olen tagasi kabrio roolis peaks kõik justkui hea olema. Ja tegelikult ongi. Bemm on tagasi kodus, saab katuse alla lasta ja värki. Muhe pill ikka. Midagi on aga muutunud.

Tahes tahtmata tekib gaasipedaali vajutades igatsus mootori käredama hääle ja täiesti vaevatu liikumise järele. Flashback sinna mitte kõige kurvilisemale sileda teekattega kõrvalteele, kus alati naeratus näol oli. Ja pruut ütles, et võtaks ehk veidi rahulikumalt.

Loodame, et midagi siin selle katsega nüüd tuksi ei keeranud. Palju need M3’d maksavadki?

Kohver: Minu kogu järeldus asjast on jätkuvalt HODL. Need autod on tulevikuklassika. Nad ei lähe soodsamaks, vastupidi. Kuigi täna – keset energiakriisi, hinnatõuse ja inflatsiooni – 25 000 eurot sulli 13 liitrit sajale võtva RS-i vastu vahetada tundub igati mõistlik ja loogiline lüke, siis tegelikkuses olen ma kindel, et järgmisel päeval ma kahetseks. Tõenäoliselt kõlistaks ostjale, et “halloo, ma ostaks 30 000-ga tagasi oma auto, palun”.

Ühest küljest loomulikult seetõttu, et mida ägedat sa 25k eest osta saaksid? Kaks kabrio bemmi? Teisest küljest seetõttu, et ma terve katse ajal igatsesin oma Audit. Ma tean ta iseloomu. Ma tean, kust tal valutab, kust tuleb silitada, mis on ta haiguslugu ja kuidas teda ravitud. Ma tean täpselt, kuidas ta liigub, mida kuulata ja mis hetkel valvas olla.

Tal on oma iseloom ja hing ning kuigi ta on lihtsalt raud, veits nahka, juhtmeid ja 420 hobujõudu, on ta ikkagi pereliige. Ja pereliikmeid ei müüda mõnekümne tuhande eest.

Loo autorite honorari tasus Terminal Oil.