Juba teist suve järjest käisin perepuhkusel Ioonia meres asuval Kefalonia saarel. Mul on sealt pärit mõned sõbrad, eelmisel aastal tuli sõpru veel juurde ja lõppeks ma olen nii mugav ja laisk, et kui maailma kõige mõnusam ja ilusam koht on üles leitud, miks ma peaks siis veel edasi otsima? Aga noh, peamiselt ikkagi see laiskuse teema.

Kui eelmise aasta reisi staariks oli The Thing ehk sõbra Volkswagen Typ 181, mis kaks nädalat mu rendiautoks oli, siis seekord läks asi päris pööraseks. Igapäeva autoks oli mul küll 2019. aasta Fiat Tipo lumivalge sedaan (ühtlasi ka maailma kõige-kõige igavam auto), aga erilistest autodest siiski puudust ei tulnud.

Ajakirjanik tuleb, hakkame kogunema!

Niipea kui selgus, et piirid lähevad lahti ja ma saangi reisida, hakkas mu sõber korraldama kohalikku klassikaliste autode pühapäevast väljasõitu. Kirjamees kaugelt põhjamaalt on tulemas ja seda ei saa niisama jätta.

Kreekalikul moel oli viimse hetkeni selgusetu, kas väljasõidule tuleb üks, kaks või kaksteist autot. Seega rohkelt põnevust juba eos. Aga kui me maalilise Peratata küla kirikuplatsil kogunema hakkasime, sain aru, et siit võib isegi midagi tulla.

Kõigepealt muidugi vana hea “Jurassic Park”, mille kõrval ideaalses seisukorras Volkswagen Beetle. Kolmandana saabus roheline Fiat 127, mille omanikuks Gerassimos, aga temaga ma rääkida ei jõudnudki. Kogunemise ajal tegelesin pildistamisega ja sihtkohta jõudes läks Gerassimos kohe minema. Samas pidi olema suur autosõber ning see Fiat hetkel 3000 euroga müügis.

Seejärel saabus Austin-Healey 100, mille omanikeks briti abielupaar. Perfektses korras kahetooniline rodster, mis esmapilgul jätab mulje, et sinna ei mahu mitte keegi istuma, rääkimata sõitmisest.

Viimasena liugles väärikalt platsile 1930. aasta Ford Model A ja oligi esmane kamp koos. Sihtkohas, Skala rannas, pidid mõned veel liituma. Piisavalt erinevaid autosid, et päev kordaläinuks lugeda.

“Huvitav, milline esimesena katki läheb?”

Võtsin kuuenda autona oma ultra moodsa Fiatiga sappa ja sõitsime Skalasse. Tahaks öelda, et teekond miljonikraadises kuumuses üle mägede oli sama seiklusrikas ja raske nagu Hannibalil elevantide üle Alpide viimine, aga õnneks (või loo mõttes kahjuks) mitte.

Ükski auto ei kuumenenud üle, ükski ei läinud katki ja ausalt öeldes ei olnud ühelgi tõusul tunnet, et minu 2019. aasta Fiatil on kuidagi lihtsam kui nendel vanuritel. Pigem vastupidi, andis ikka sabas püsida.

Skalasse oli tulnud veel kaks autot – Oldsmobile Delta 88 Royale kabrio ja Fiat 500 Abarth. Kaks niivõrd erineva suurusega autot, et ühe oleks võinud teise sisse parkida. Fiat oli muidugi ülistiilne, koos nahast paunaga tagaluugil.

Visati randa pikali, kaeti maru stiilne laud ja hakati kreeka keeles väga kiiresti rääkima. Mina panin jalga oma ajakirjanikupüksid, teritasin kirjasule ja rullisin lahti pärgamendi ning asusin infot koguma. Iga auto taga on ju persoon ja siinkohal tahakski neid teile tutvustada.

Photios ja Volkswagen Typ 181

Photiost tunnen juba aastaid, sest tema vennaga reisisin Kefaloniale esimest korda juba 2006. aastal. Lufthansa lennumeeskonnas töötav Photios on mõned korrad Tallinnaski käinud.

Tema ja The Thingi lugu on lihtne. Kreekas sündinud, aga lapsena Saksamaale kolinud Photios on tõeline Kefalonia patrioot ning kui tal õnnestus mõned aastad tagasi pealinna Argostolisse omale üks väike majake puhkamiseks ja Airbnb’ks soetada, siis läks kohe vaja ka saareautot.

Typ 181 oli tal esimene valik ja kui Saksamaalt õnnestus leida täiesti korras auto odavamalt kui keskmine hind (sest auto oli Jurassic Parki värvides), siis saigi käed löödud. Auto sõitis iseseisvalt ilma ühegi probleemita Saksamaalt Kefaloniale ja elab nüüd oma saareauto elu.

Photios on kohalikul klassikute skeenel aktiivne tegutseja ning tema tegigi Charis Amourgisele selgeks, et nüüd on vaja teha kiirelt üks kokkutulek.

Muuseas, kui sinna satute, siis võtke Photiosega ühendust. Ta teeb selle autoga ka saarel olles tuure ja tutvustab kohti, mida muidu ei oskaks otsidagi. Vaadake Instagramist!

Charis ja Volkswagen Põrnikad

Charis on saare klassikute kogukonna hing ja eestvedaja ning haldab ka nende Facebooki lehte. Soovitan tungivalt seal lehel olevaid albumeid vaadata. Kefalonial käbi väga vilgas autoelu!

Ise on ta õhkjahutusega Volkswagenite austaja ning Argostolis on neil lausa eraldi oma klubi VW Fan Club Kefalonia Greece. Kui kõigest sellest lõbusast aega üle jääb, siis on tal Argostoli kesklinnas ka arvutipood.

Tema esimene Põrnikas tuli vanaisalt, kes oli sellega sõitnud terve oma elu. “Vanaisa kutsus mind Ateenas ükskord enda juurde, ulatas võtmed ja ütles, et sa võid nüüd üle võtta.”

Ja Charis võttiski, nii auto kui ka armastuse Põrnikate vastu. Sõiduk oli rahuldavas seisukorras, aga siiski rohkelt kasutatud, seega on see praeguseks saanud täieliku taastamise.

Talle kuulub veel üks Volkswagen Beetle ning ka vana Fiat 500. Ikkagi õhkjahutus.

Kes iganes plaanib pikemat reisi, eriti kui riskite minna oma klassikalise Volkswageniga, soovitan Kefaloniat. Imeline saar ja saate rohkelt uusi Volkswageni-sõpru.

Vaadates Charise veetavate klubide Facebooki lehti, siis pole kahtlust, et tema veres voolab puhas Typ 1 veri.

Charise enda tehtud fotod Põrnikast Kefalonia kõrgeima mäe Ainose tipus, kus aeg-ajalt leiab isegi lund, on justkui omaaegsest ajakirjareklaamist. Mõnusat vaibi lisab ka Põrnikas-Herbie stiil.

Lefteris ja Ford Model A

90 aastat vana Ford oli kogu sõidu ajal kolonnis kõige esimene ja hoidis väga kõva tempot, mis on minujaoks päris hämmastav. Need ei peaks nii hästi töötama!

Lefteris oli vaikne mees ja natuke tõsine. Teiste jutust sain aru, et ta on päris suure kaliibriga ärimees saarel. Mis võis põhjustada ka teatud tujutust, sest kõik tema ärid on seotud turismiga. Sellega on lood teadupärast kehvad. Kreeka avati 15. juunil, aga peamine klient ehk briti turist, võis tulema hakata alles 15. juulil. Selleks ajaks oli 2-3 kuud head turismi juba raisus.

Samas on tema autopark saare üks erilisemaid. Mis mind, kui endise (kesiselt) õitsva impeeriumi kodanikku üllatas oli see, et tema päris suurde kogusse kuulub lisaks ideaalses seisukorras olevatele vanadele Fordidele ja muudele sõidukile ka kaks Volgat!

Mõlemad on GAZ- 24 mudelid, millest ühega sõitis tema isa taksot. Näitas telefonist pilti, ilus hall Volga oli tõesti. Palju rohkem ma temaga jutule ei saanud ning ei hakanud ka peale käima. Ma lähen nagunii sinna tagasi ja äkki siis pääseb tema kollektsiooni ka vaatama.

Giorgos ja Oldsmobile Delta 88 Royale Convertible

“Ma sõidan ainult Ameerika autodega. Mul on neid praegu kolm,” ütleb Giorgos ülirahulikult. Kui muidu on enamik Kreeka vanamehi jutukad ja veel jutukamad, siis siin on tegemist tõeliselt vana rahuga.

Kõik teised sebivad ringi, ajavad omavahel juttu, jooksevad restorani ja ranna vahet, Giorgos istub vana viigipuu varjus müüriveerel ja lihtsalt vaatab merele, tundide kaupa. Ütleb, et tal pole ujumisriideid kaasas, aga rannas palav niisama olla.

Tema inglise keel on täpselt seal tasemel, et natuke on raske, aga kõik saab räägitud. Ikkagi Ameerikas käinud mees.

“Mul on üleval mägedes tehas. Teen restoranidele ja hotellidele detaile, kaunistusi. Mägedes on ruumi palju, võimsa mootoriga on hea. Ma tean saarel kõiki külasid ja tänavaid, kuhu ma ei mahu. Probleemi pole.”

Oma rahulikust olemisest hoolimata on tema kõige varmam oma autoga sõitma minema ja kõiki kaasa kutsuma. Samuti demonstreerib ta, kuidas sellega linnas liigelda on. Tõeline kangelane, sest ta keerab tänavatesse, kuhu ma sellise laevaga ei läheks ka politseieskordi saatel. Aga Giorgos läheb, ühe käega roolides ja samal ajal rääkides.

Kui ta demonstreerib sirgel teel kiirendust, hakkame kaasreisijatega lihtsalt naerma. Tema muidugi on loomulikult rahu ise. Oldsmobile vahetab alla, hüppab edasi ootamatult kiiresti ja müriseb vastavalt. Giorgios rehmab vaid käega ja ütleb õrnalt tajutava muhelemisega: “Näed, jõudu on.”

Lõpetame demonstratsioonsõidu, Giorgos istub müüriäärele ja jätkab vaatlemist. Mõned minutid hiljem on tal õnnestunud keegi taas proovisõidule meelitada. Uhkust oma auto üle on kaugele näha ja nii ongi õige.

Graham ja Austin-Healey 100

Graham ja tema abikaasa on pärit Walesist ja tulid juba 16 aastat tagasi Kefaloniale pensionipõlve veetma. Esiteks – geniaalne plaan, ma teen seda ka ilmselt. Teiseks kangastus mulle kohe perekond Durrellid (Korfu asub küll kõrvalsaarel).

Grahamiga on arusaadavalt kõige lihtsam vestelda, sest puudub keelebarjäär. Kaasa aitab ka tema tohutu vaimustus autodest ja muidugi oma Austin-Healeyst.

Tema sõnul peaks olema tegu kõige vanema AH 100 mudeliga maailmas, mis on säilinud. Autot hakati tootma 1953 ja see auto on just sellest aastast. Grahami käes on sõiduk olnud viimased 40 aastat.

“Mul on olnud palju ägedaid autosid, muu hulgas E28 põlvkonna M5, Porsche 911 Carrera RS 2,7 (jah, just see, mis tänapäeval juba väga palju maksab – toim). Mulle meeldis koguaeg midagi uut proovida ja vahetada. Mu elukaaslane kurtis kunagi (töötas haiglas õena), et ta ei saa M5ga tööl käia, juba räägitakse, et maksame vist õdedele liiga palju. Siis ostsin talle Citroen 2CV. Laps hakkas seepeale jalgsi koolis käima,” naerab Graham.

“Teadsin alati, et Austin-Healey on minu autodest see, mida ma kunagi ei müü. Ostsin ta 260 naelaga ning see oli täielik vanaraud. Selle raha eest oleks toona saanud tavalise töötava sõiduauto. Taastasin ise selle ära ning olen pärast seda veel paar korda sisuliselt ta lahti võtnud ja kokku pannud.”

Samas ei ole see auto tal mingi uunikum, mis seisab hermeetilises kilemullis ja saab sõitu kord kuus. Graham on sellega kihutanud erinevatel amatöörvõidusõitudel, muu hulgas ka kuulsal Goodwoodi ringrajal.

“Ma olen seda autot kõvasti paremaks ehitanud. Paigaldasin suuremad karburaatorid, võimalikult palju detaile olen vahetanud alumiiniumi vastu, et oleks kergem. Põhimõtteliselt on see juba sama hea kui paar aastat hiljem välja tulnud 100M mudel.”

Kõik see ja palju rohkemgi sai meil räägitud sõidu ajal. Kuna Graham muudkui sõitis edasi, siis tuli rääkimiseks aega juurde. Ja milline sõit see oli! Tublisti üle 100 hobujõu autos, mis kaalub vähem kui 900 kg, on mõõtudelt väike, ilma katuseta ja ajastule omaselt lihtne, oli minusugusele päris raske kogemus. Eriti kui ta päriselt hakkas näitama, mida see auto suudab.

Ma olen Youtube’ist näinud, kuidas need autod võidu sõidavad, sisuliselt nelja rattaga driftides. Seda kõike ma Kreeka mägiteedel kogeda ei tahtnud. Driftini asi õnneks ei jõudnud, aga küüned olid mul sügaval peopesades küll.

Jutu sees tuli ka välja, et Graham oli just hiljuti Eesti kohta netist uurinud.

“Ehitame teist maja, et rentimisega pensionilisa teenida. Uurisin puitmaja toomist Eestist, sellise mis kokku pannakse kohapeal. Kahjuks oleks transport läinud ebamõistlikult kalliks. Aga lugesin, et teil on seal kõik digitaalne. Ongi nii, jah?”

On, Graham, on.

Giorgio ja Fiat 500 Abarth, Minid ja muu

Viimaseks jätsin Giorgio, kes kokkutulekule saabus punakas-oranži Abarthiga, mis on vaid väike osa tema kollektsioonist. Seega leppisin kokku, et Argostolis lähen talle külla ja teeme natuke pikemalt juttu ning sõitu.

Väikse pettumusega pean ütlema, et sõiduks meil ei läinud, kuna tal polnud sel õhtul ikkagi aega, aga oma garaaži näitas ta mulle hea meelega.

Kaks vana Mini Cooperit, millest üks oli Cooper S. Mõlemad ideaalses korras ja ägeda sisuga. Üks Triumph Spitfire, Fiat 500 Abarth, kolm Põrnikat (millest üks originaal-kabrio versioon oli hetkel taastamises), Volkswagen Beach Buggy, mitmed mootorrattad ja Vespa.

“Ma ei ehita kollektsiooni, mulle meeldib autosid vahetada. Näiteks veel paar aastat tagasi oli mul kollektsioon vanasid Mercedeseid. Müüsin kõik maha ja praegu meeldivad mulle väikesed autod. Kõik taastamised ja remondid teeme isaga ise,” ütleb Giorgio. Garaaži nurgas asub ka väike töökoja osa.

“Ühest Volkswagen Beetle’ist, mis on veidike uuem ja moodsama tehnoloogiaga, teen ma pikamaa auto, millega Euroopas ringi sõita. Ühtegi autot ma ei osta, et see garaaži seisma jääks. Sõidan ikka kõikide autodega ja palju.”

Imetlesin tema Minisid ja täiesti kogemata langes pilk esiklaasi nurga juures mullitavale värvile, ausõna, ma ei üritanud vigu leida. Õnneks uhke omanik ei solvunud.

“See on üks müstiline koht. See auto on kaks korda täiesti lahti võetud, kõik rooste likvideeritud ja kokku pandud. Peale mõlemat korda on täpselt see üks koht uuesti hakanud kobrutama. Aga pole midagi, võtame peagi uuesti ette. Sellest peab ju lahti saama,” ütleb Giorgio optimistlikult.

Võrdlemisi haruldase Agusta MV superbaigi kohta selgitab ta, sõidab ka sellega, aga arusaadavalt mitte väga palju, sest Kefalonia teed pole just parimad. Ratas on asetatud oma kohale aga nii, et seda oleks piljardit mängides ja niisama istudes hea vaadata. Esteetika on oluline.

Ahjaa, lisaks ägedale autokollektsioonile, kuulub Giorgiole Argostoli kesklinna peatänava ääres õllerestoran nimega “Draught Grill and Beer House”. Skaalal 0-10, kui hästi see mees on oma elu osanud elada?

Kõike kuuldut ja räägitut ei jõua nagunii kirja panna, kõike pole meeleski. Õnneks on pildid, vaadake ise ja siis minge vaadake ka eelmainitud Facebooki lehti. Samuti on hea teada, et kui ma Kefaloniale naasen, siis on seal veel väga palju tööd/puhkust vaja teha. Varjatud aardeid tundub seal saarel palju olevat.