Suur lugu

Tarmo Tähepõld: libedal sõitma õpitakse kahjuks päris liikluses, sest autokoolis seda sisuliselt ei õpetata

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Foto: Andres Haabu / PM / Scanpix Baltics

Kurb tõsiasi on, et libedal sõitmist meil sisuliselt ei õpetata ja kõik sellega seonduv saadakse selgeks päris teedel, päris elus ja päris elude hinnaga.

Teeolud on rasked, õnnetusi palju ja kõik teavad või pakuvad, kus peitub kurja juur. Juhid leiavad, et teehooldus on puudulik. Teine pool jällegi arvab, et juhid ei vali sobivat sõidukiirust.

Kõigil ei ole suva, nad lihtsalt ei oskagi paremini

Kindlasti paljud ei valigi õiget sõidukiirust. Hoolimata ilmast, 90 km/h on lubatud, siis sellega ma ka sõidan. Aga pidada inimesi, kelle auto kaldub täiesti ootamatult libedal teel vastassuunda lumehelbekesteks? Näiteks see ema, kellel oli autos kolm last? Kas me tõesti arvame, et tal oli suva ja litsus täpselt nii nagu märk lubas? Või mängis saatus lihtsalt kehvad kaardid?

Kus õpib juht üldse selgeks, kuidas teeolusid hinnata ja sõidukiirust valida? Ei, mitte autokoolis. B-kategooria sõiduõiguse saamiseks on kohustuslik üks (!) tund ehk 45 minutit libedasõitu.

Ma räägin teile tõestisündinud loo libedakoolitusest. See ei ole anonüümne netist loetud lugu või linnalegend, vaid otse allikast kuuldud lugu ja juhtus aasta tagasi, mitte 90ndatel.

Libedasõidu juhendaja viilis küüsi ja einestas

Tallinnast mindi autokooli sõidukiga nelja õpilasega Pärnusse, libedarajale. Arusaamatus number üks: miks peab õpilane sõitma 45-minutiliseks koolituseks Pärnusse?

Libedasõidu õpetus oli järgmine. Stabiilsel kiirusel pidi sõitma ringikujulist rada. Ühes konkreetses kohas pidi kiirendama vastavalt kas 30 km/h, 40 km/h jne, ja seejärel pidurdama või sooritama manöövri. Täpselt sellel hetkel, kui õpetaja ütles ja täpselt konkreetses kohas.

Kui pühendunud oli juhendaja? Väga. Kõigepealt viilis ta ära enda küüned. Päriselt ja ilma naljata. Õppur sõitis ringiratast, õpetaja tegi maniküüri. Ahjaa, meessoost õpetajaga oli tegu.

Pärast rasket viilimistööd oli veresuhkur vist alla läinud ja turgutust tuli leida leivakrõpsudest. Söömise ja viilimise vahepeal anti lühikesi käsklusi ja ülejäänud aeg möödus peamiselt vaikse ja juhendaja tervise pärast murettekitava hingeldamise saatel.

Auto ei kaotanud kordagi juhitavust

Kas õpilasel lasti kordagi piire katsetada nii, et auto kaotab juhitavuse? Ei. Kas õpilane sai ise otsustada, millal ta teeb manöövri ja millal pidurdab? Ei. Kas õpilane avastas kordagi auto nina vales suunas ja sõrmenukid valged? Ei.

Neli inimest sõitsid Pärnusse, et turvaliselt läbida ring, kus mitte midagi ei juhtunud. Palju õnne, linnuke kirjas, libedasõit tehtud.

Siin on teie juhiload, palun valida maanteel ohutu sõidukiirus. Kui auto kaotab ootamatult juhitavuse ja teile läheneb vastassuunas veoauto, keerake rooli ja mängige gaasiga nii, nagu te autokoolis harjutasite. Aga …

Ligi 100-eurose koolituse sisse kuulus ka arvutisimulaatori kasutamine, mis kiilus väga põhjalikult kinni ning uuesti tööle saades toimus juhendamine tummise tänitamise saatel. Soov õpilast päriselt targemaks teha puudus.

Asi ei ole autokoolis

Nüüd tuleb kohe see, et valigu õige autokool, küll siis saab kvaliteetset õpet! 45 minutit on see igas autokoolis. Isegi, kui need kolmveerand tundi mööduvad ülipühendunud juhendaja ja ägedate poognatega, siis on see ikkagi kõigest 45 minutit. Koos juhendamise, soojenduse ja kõige muuga.

Ma käisin sügisel operatiivsõidukijuhtidele mõeldud ohutu sõidu koolitusel. Teooria + praktika kestis pool päeva. Sain tohutult palju targemaks ja ühtlasi mõistsin, kui vähe ma sõita oskan ja see oli kuivades tingimustes.

Mis on lahendus?

Suunavööndeid võimalikult palju tõketega eraldada ja teehooldust veelgi parandada tuleks nagunii. Kui riik maanteeameti näol päriselt tahaks midagi muuta just juhtide sõiduoskuse koha pealt, siis tuleb hakata kahjuks rahakotti avama.

Lahendus ei ole, et “õpilane saab alati osta libedasõidu koolitusi juurde”. Tallinnas maksab selline koolitus 60 eurot üks kord. Arvestades, kui kalliks juhilubade tegemine on juba läinud ja kohe läheb veel, on päris raske lisada sinna sadu eurosid libedasõiduks.

Kus on platsid ja jäärajad, mida kõik huvilised saaks vabalt kasutada ja häid juhendeid kuulata? Neid luuakse erainitsiatiivil, ilma kontrollita ja sageli kohtadesse, kuhu võib-olla ei peaks. Turvalisus on ka igaühe enda asi.

Maanteeamet libedasõidu koolituses puudusi ei näe

Maanteeameti eksamiosakonna juhataja Tarmo Vanamõisa kommentaar kohustusliku koolituse kohta oli, et ühe tunniga antakse juhikandidaadile aimu sellest, mis võib sõidukiga libedates oludes juhtuda.

“Koostöös õpilasega võib kool libedasõidu tundide arvu ka täna suurendada, siin piiranguid ei ole,” lisab Vanamõisa.

Muidugi võib suurendada, 60 eurot üks tund. Inimesed võiks ka ise maanteele aeg-ajalt käia soola puistamas ja lund lükkamas, kui tunnevad, et olud pole piisavalt head. Riigil rohkemaks raha pole.

“Libedaga sõitmise kogemus tuleb aastatega ja ainult autokoolis käies libedasõitu õppida ei saa. Liigeldes keerulistes oludes, tuleb eelkõige juhinduda oma oskustest ja arvestada teiste liiklejatega,” ütleb Vanamõisa.

Parklates ja ringteedel driftimine ongi libedasõidu õpe?

Kas siin ei peitu mitte teatav vastuolu? Kui me jätame kõrvale need, kes oskavad, aga eiravad ning jätame alles need ülejäänud? Nad ju juhinduvadki oma oskustest ja need on puudulikud.

Küsimusele, kas maanteeamet on kaalunud enda poolt erinevate libedasõidu võimaluste pakkumist, on vastus lakooniline: “Maanteeamet ei paku libedasõidu koolitusi.” Aga ainet mõtlemiseks – äkki peaks?

Seega ongi hea võimalikult palju käia suurtes parklates, vaiksetel kõrvalteedel ja Männiku karjääris “driftimas”, et oskusi omandada. Alternatiiv on 60 eurot kord käia ohutult ringiratast sõitmas.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.