Ford Sierra sai disklahvi, sest oli liiga kiire

Hästi lühidalt – Mannergute Mõõduvõtt on kestussõit. Võitja ei selgu kiireima ringi või rohkemate ringide järgi, hoopis kostüümi ja stabiilse sõidu järgi pannakse parimad paika. Liiga kiirelt sõitjad (ringiaeg alla 1:40) saavad hoopis karistada ja sel korral üks Ford Sierra lõpuks saigi disklahvi, sest sõitis pidevalt 1:38.

Võiks ju arvata, et see on siis vahva rahvapidu, kus sašlõkipannid särisevad, kõlarist kostavad Toivo Asmeri parimad hitid, lastele on batuut ning rajal toimub aktiivne mittevõidusõitmine ja naljategu.

Ohsapoiss, kus ma eksisin! Kuna hommikul oli meeskonna mehaanikutel paaniline amordivahetus käimas (ehk siis kõigil neljal peale minu), jõudsime Pärnusse nii, et prooviringe sain teha vaid paar tükki.

Vana pann, aga 140 km/h võttis vabalt välja

Meie 75-kilovatise mootoriga E36 põlvkonna BMW 316 oli nii mannerg kui veel olla saab ning tavainimesel oleks selles raske sõitvat autot näha (eriti salongis), aga auto käis nagu kell ja kiiremate sirgete lõpus sai kiiruse isegi 140 km/h lähistele.

Leppisime kokku, et igaüks sõidab 20 minutit ja siis vahetame. Mulle jäi kolmas vahetus, mida oodates püüdsin mõttes parimat taktikat valida ja rajaolijate vigadest õppida.

Saabus minu kord, tõmbasin kiivri pähe ja viimane asi, mida kuulsin oli, et “pidurid väga hästi ei võta enam…”. Nojah, kiiresti sõitmiseks on õnneks vaja pigem gaasi, seega ärgu siis pidagu.

Väljusin boksiteelt, jäin passima vabamat vett, et rajale liikuda ja vajutasin siis pedaali põrandasse. Mootor oli bemmil küll 75 kilovatti, aga kui palju neid seal järgi oli, ei oska keegi öelda. Ütleme nii, et selga otseselt kiirendus ei löö.

See, mis juhtus, oli jõhker

Esimese sirge lõpus oli hea hoog sees ja asusin pidurdama. Hiljem muidugi kõvemad kärbsed ütlesid, et Vihuri sirge lõpus pole väga pidurdada vaja ja sellele järgnevat kurvist võib 110ga vabalt läbi lennata. Miks see üldse jutuks tuli, selgub muuseas hiljem, seega tasub edasi lugeda.

Kui jõudsin järgmisesse kurvi, Enos Motorspordi omasse, mida nimetatakse ka karusselliks, siis läks põrgu lahti.

Mäletate seda osa, et “see ei ole võidusõit!”? Hah! Väga mittevõidusõidulikult ilmusid äkki mu peeglitesse ja külgedele kriisates, plärisedes ja kolised erinevad mannergud, kes möödusid nii kiiresti, et ma ei jõudnud neid vältima hakatagi.

Ma ei liialda, kui ütlen, et tunne oli justkui kõhetul ja haiglase loomuga luuletajal, kes universumi ussiaukude valeühenduse tõttu on maandunud keset Austraalia ragbiväljakut. Justnimelt Austraalia, mitte see Ameerika pehmovariant kaitsmete ja reeglitega.

Kui oled Roomas, siis ulu koos teiste huntidega

Või mis see ütlus oligi. Rajal oli tol päeval 38 mannergut ja tundus, et viimne kui üks neist (isegi see ehitusvahuga kaetud Golf!), võttis sihikule just minu!

Kõige hullem oligi see, et püüdes sõita enda “ideaaltrajektoori”, pidid koguaeg valmis olema selleks, et sellele trajektoorile on ilmunud Mazdafari, Sõge Seemendaja, Roheline Hernes, Duckoff või Margus Murakas Moskvitšiga (päriselt, oligi Murakas Mossega, mitte kellegi tiiminimi).

Mu esimesed 20 sõiduminutit mööduski olukorraga harjumises, kõikvõimalike (krokodillijumal Offler nende hulgas) jumalate poole palvetades ja samal ajal aina kiirust kasvatades, sest fakit, kui ma juba siia tulin, siis vähemalt ühe möödasõidu pean ma ise ka tehtud saama!

Ma arvasin, et ma oskan sõita…

Esimese sessiooni lõpus oli mu parim aeg 2:03, samal ajal kui mu tiimikaaslane Paula sõitis näiteks juba 1:53. Analüüsisin, rahunesin, jõin suhkruvett, helistasin emale, kontrollisin elukindlustust ja vaatasin teisi sõitjaid.

Enamike meeskondade ajad olid kukkunud juba alla 1:50, sest hommikul sadanud vihm oli rajalt ära kuivanud ja ilm imeline.

Vahepeal vaatasime inimloomusele omase haiglase uudishimu, aga kahjurõõmuta, kuidas üks katusele keeratud Subaru rajalt ära viidi ja selle meeskond elavalt arutas, kuidas nüüd koju saada. Noh, ühtedest olin ikka parem, vähemalt ei keeranud katusele. Veel.

Pean. Mööda. Saama!

Teise sessiooni saabudes olid ka mu tiimikaaslased jõudnud 1:47 aegadeni ning soov sama saavutada, muutus aina tugevamaks. Olgu, tegelikult on mul lihtsalt lollilt tugev elutahe ja enesealalhoiu instinkt, seega seadsin sihiks sõita alla 2 minuti.

Olukord rajal ei olnud paranenud. Jätkuvalt toimus täielik džungel, millest pääsemiseks oli ainult üks moodus – peab ise kiiremini sõitma.

Võib olla jäi möödujaid vähemaks, võib olla ma ainult tahtsin nii mõelda, aga lõpuks sain tehtud ka oma ainukese möödasõidu, ohvriks seesama ehitusvahune Golf. Parim aeg 1:54.

Boksides käis usin kartulivõtt

Boksides käis usin remont ja karistusülesannete täitmine. Jah, liiga ulja sõidu, rajalt väljasõitmise, liigse kiiruse ja kõige muu eest, mida korraldaja nägi väärilise olevat, sai kogu meeskond boksiteel kartuleid korjata, kartulikotti tassida või niisama õpetust teemal “See ei ole võidusõit!”. Meie mitte, me olime korralikud, loomulikult.

Mida lähemale hakkas jõudma mu kolmas sessioon, seda selgemaks muutus, et ilmselt mu isiklikuks tipuks jääbki 1:54.

Esiteks, kuna Pärnu lahe poolt tuli aina rohkem musti pilvi, aga peamiselt seetõttu, et iga järgmine mu tiimi liige tuli rajalt aina veenvama lausega “no pidureid pole enam üldse”.

Kui lõpuks minu kord saabus, siis sain päris hea rütmi kätte, omaarust sõitsin nagu noor jumal ja juba kujutlesin, kuidas mind kutsutakse karistusboksi, kuna ringiajad on liiga head.

Kõik oli olemas, peale pidurite

Kuniks Vihuri sirge lõpus pidurdama asudes vajus pedaal põrandasse. Mitte, et pidurid oleks kehvad olnud, neid lihtsalt polnud. Null.

Kuidagi õnnestus sisse raiuda madalam käik ja röökiva autoga trajektoorilt kõrvale tõmmata. Ühe rattaga murul ning juba vaiksema hooga sõites sain aru, et siinkohal on meie Mario Karti meeskonna sõit läbi, poolteist tundi enne ametlikku lõppu. Hiljem õpetatigi, et liigselt paanitsesin, sealt kurvist oleks võinud vabalt läbi panna ka ilma piduriteta.

Kokku saab seda möllu võtta nii – mu esimene mannergukogemus oli niivõrd jube ja adrenaliinirohke, et ma ei jõua ära oodata, millal jälle saaks! Tundub vastuoluline? Sugugi mitte.

Olen alati arvanud, et sõiduelamuse ja põnevuse saamiseks ei pea olema auto lõputult võimas ja kiire. Auto (ja juht) peavad lihtsalt ennast viima ENDA võimete piirile.

100 km/h on põnevam kui 200 km/h

Vihuri sirge lõppu olen jõudnud ka 200 km/h tunnis Porsche 911 roolis, aga vana bemmirondiga 100 km/h ja ilma piduriteta on palju: a) odavam b) hirmsam c) lõpuks ka ohutum. Lisaks on täiesti teine asi, kas oled ringrajal üksi ja sõidad oma tempot või sind ümbritsevad “Wacky Races” tüüpi hullumeelsed.

Kõik see möödumine ja möll oli jube, aga mitte seepärast, et ma oleks elu ja tervise pärast kartnud. Selliseid kiiruseid seal pigem pole. Lihtsalt oleks loll enda, oma meeskonna ja kellegi teise sõit ära rikkuda, sest kütad kurvis külgepidi kokku ja/või maandud katusel.

Ja ringrajasõidu kogemuse saamiseks on Mannergute Mõõduvõtt täiesti imeliselt soodne ja äge võimalus. Mitte üheski asendis ei ole see igav. Sest mõelge – kas Margus Murakas viitsiks veeta oma pühapäeva rajal, kus mingit põnevust ei ole?

Minge ja pange LIKE Mannergute Facebooki lehele. Saate õigel ajal infot järgmise ürituse kohta ja jumala (Offleri  näiteks) eest, kui te naudite sõitmist ja sõidupõnevust, siis osalege!

Ahjaa, mis seis jäi siis Autogeeniuse toimetusesiseses võistluses? Mul polnud lootustki. Paula on oma ringraja auto projekti raames kõvasti kogemusi omandanud ning võitis mind nii vihmasel rajal kui ka kuivas. Parimaks ajaks jäi tal 1:50,6, minu 1:54 vastu.