Peamised kriteeriumid esimeseks autoks olid mõistlikud kulud ja lõbus sõiduelamus. Teise põlvkonna Focuse universaal sai mõlema kriteeriumi taha kenasti linnukese kirja. 9-aastasena läbis see masin enam kui 6000 km, et jõuda Le Mans’i 24-tunni sõidule läbi Baltimaade, Poola ja Saksamaa ja koju tagasi. Seda kõike ilma püsikiirushoidjata, regulaarselt sõites 4000 mootoripöörde peal mööda autobahne. Jah see oli peaaegu, et parim esimene auto.

Joonas Alliksaar, Mazda 626

Minu päris esimene oma auto sai soetatud gümnaasiumi keskel, sest ilmselgelt ei olnud peale juhiloa saamist viie kilomeetri kaugusele kooli enam jala võimalik käia.

Autoks oli suhteliselt õnnetu saatusega diiselmootoriga Mazda 626. Õnnetu saatusega oli diiselmootor seetõttu, et just Mazdas sain ma teada, mis juhtub, kui mootori hammasrihm keset sõitu puruneb ja mida see ühe diiselmootoriga teeb. Müüja oli muidugi kinnitanud, et rihm on “äsja” vahetatud. Õppetund olemas.

Karl-Erik Idasaar, Mitsubishi Galant

Mu päris esimene auto oli 2000. aasta Mitsubishi Galant 2,5 V6. Valitud sai just sellepärast, et esimene auto pidi 100% olema jaapanlane, eelarvet arvestades keskmisest põnevam ning manuaalkastiga.

Keskkooli ette seda parkides oli päris kõva tunne: V6 tegi mahlast häält ning liikus isegi päris kenasti edasi, salong oli mugav ning sõit sujuv. Värske autoentusiastina olin ma aga paraku tehniliselt üsna rumal. Reaalsuses jooksid mootorist kõikvõimalikud mahlad välja, karbid ning koopad olid valmistatud Leedu autoärika garaažis ning põhi oli roostetamisest punane.

Üllataval kombel ei vajanud ta aasta jooksul peale tavalise õli-ja klotsidevahetuse mitte midagi, nii et töökindlusega joppas. Galant suri ära 2016. aasta juulikuu hommikul, kui tal kütusepaaki massiivne auk roostetas. Müüsin kurvalt maha ja ostsin asemele Honda Prelude.

Peeter Koppel, BMW 325

Minu esimene päris oma auto oli hõbedane BMW 325i kupee E46. Kuna just oli tulnud välja uus versioon – E92, siis õnnestus mul oma esimene kulgur soetada 16 000km läbinuna ja aasta vanana ei rohkem ega vähem kui ligi 40% odavamalt, kui sõiduki esimene omanik selle eest maksnud oli.

Sees oli veel uue auto lõhn ning kõrvaliste nägi välja nagu poleks seal kunagi keegi veel istunudki. Auto oli keskmisest kupee-E46st veidi edevam, sest esimene omanik oli juurde tellinud kroompaketi ja interjööri pähklipuidust ilusliistud. Lisaks tundus see auto ka üpriski töökindel, sest viie kasutusaasta jooksul tuli vahetada kokku vaid üks ring pukse, üks ksenoonpirn ja generaator. Aku vist siiski ka?

Sõita oli hea – mis siis, et tänaste standardite kohaselt polnud auto eriti nobe ning lumi ja jää eeldasid kindlasti naastrehve ning kallistavate siilide ettevaatlikkust. Ühel ilusal päeval ostan endale nädalavahetustel kruiisimiseks täpselt samasuguse. Lihtsalt.

Paula Johanna Adamson, Lexus IS300

Mu päris esimene auto oli BMW E46 320i facelift kupee, erinevalt Koppeli omast kuldne, mitte hõbedane. See on ühtlasi auto, mille peale kogu mu autonduse ajalugu üles on ehitatud – tuunimisest ja remontimisest autofotograafiani.

Küll aga tuleb tunnistada, et kuldse kinkis mulle mu ema ning oma raha olen sinna üksnes muude lolluste jagu alla ladunud.

Oma päris esimeseks “päris” autoks loeksin Lexus IS-i, eelkõige selle pärast, et muretsesin selle endale täitsa oma peaga ja oma kulude ning kirjadega.

Olles temaga nüüd veidi üle aasta laulatatud olnud, võin tõdeda, et tegu on ühe väga toreda autoga. Sellisega, millesse istud rõõmuga tagasi pärast paljusid testisõite erinevate tegelastega ning hingad kergendatult, et sa elus mõned head otsused teinud oled. Lexuses on kõike, mida ühest igapäevaliikurist oodata, täpselt nii palju kui tarvis.

Terko Veensalu, Ford Orion

Minu esimene auto oli Ford Orion. Aastaks, kui õigesti mäletan, oli 1993 ja mootoriks 1,6 bensiin, manuaal. Kaks kõige ägedamat lisa olid antitiib ja kesklukk, mis regulaarselt ei töötanud.

Ostsin ta oma raskelt teenitud raha eest Šotimaa maasikapõldudel, aga meie kooselu jäi üürikeseks. Sõitsin rohelise välguga kõigest aasta, sest uuelt tehnoülevaatuselt sellega läbi ei saanud, karbid olid nii läbi. Müüsin ta sellisena maha, aastaid hiljem nägin ka sama masinat isegi uuesti müügis. Auto oli omale kapotile saanud kotka embleemi. Nii et võib öelda, et lõpuks tõusis Orion ikkagi fööniksina tuhast. Või kotkana.

Jane Parbo, Opel Kadett

Aastal 1995 oli meie päris enda esimene auto Opel Kadett, 1987, mootor 1,6. Sellel ajal nägi see Opel ikka päris šeff välja: universaalkerega ja mõned sellised lisad, mida nõuka autotoodangul naljalt polnud – valuveljele sarnanevad veljed, koeravõrk, metallik värv: tumehall (sellel ajal nimetati seda värvi – märg asfalt) ja katuseraamid.

Universaalkere oli piisavalt mahukas ja kõik kolimised ning kodu remondiks kõik vajalik sai ise Opeliga ära transporditud. Peale paari aastat kasutamist, läks Opel vahetusse ja tema asemikuks sai Fiat Tipo.

Martin Mets, Peugeot 206 SW

Peaaegu uus auto oli kui selle ostsin, 60 000 km sõitnud. 1,6-liitrine mootor, 80 kilovatti ja väljalaskeaasta 2003. Siiani vaatan pildi pealt, et päris ilus auto, aga ühtegi teist nii lagunevat autot pole veel elus näinud.

Automaatkast hakkas jamama juba 10 000 km hiljem, roostetas, tagasild vajus lihtsalt laiali, jupid kukkusid küljest. Suurim üllatus oli see, kui ühel hommik oli tagaklaas lihtsalt alla andnud ja miljoniks killuks purunenud. Tagasi vaadates imestan, kuidas sellega üldse lõpuks ise veel 150 000 kilomeetrit maha sõitsin. Head mälestused ja elu suurim õppetund, kuidas endale autot valida.

Gregor Sibold, Volkswagen Golf III

Minu esimene auto oli nelja käiguga Golf, millele polnud kõrgemad jõud isegi roolivõimu kinkinud. Esimeseks autoks oli see aga ideaalne ning väike putukas läbis tuhandeid kilomeetreid asfaldil ning sadu kilomeetreid karjääri- ja järveäärseid, kus kraatrid olid kohati sügavamad, kui pisike sõber ise.

Aga ta oli vapper, üllas ning 44 kW kohta üllatavalt võimas.
Ühtegi möödasõitu see auto küll kunagi teinud pole, kuid maanteel 90 km/h oli siiski võimalik sõita. Ahjaa, sellel Golfil oli ka üks imetabane omadus. Kui vajutada pidurit, hakkasid kõik suunatuled rütmist väljas vilkuma.

Tarmo Tähepõld, Alfa Romeo 156

Minu enda esimene auto registreerimistunnistuse järgi oli Opel Kadett E, ehk siis 1984-1995 versioon. Aga see lihtsalt kirjutati peretuttavate poolt minu nimele, et saaksin seda müüa. Sõita kahjuks ei saanud, sest see oli katki.

Päris esimene auto, mille ise ostsin (liisisin), oli 2002. aasta Alfa Romeo 156. Aasta oli siis 2006. Mootoriks 2-liitrine Twin-Spark ja hobujõude 150. Väga maitsekas punane itaallane, millel oli väike läbisõit ja üks eelmine omanik, kes oli omakorda auto uuena ostnud.

See oli maailma parim esimene auto. Kiire, äge, eriline, stiilne – no kõike! Kuniks ma ei märganud, et õli on vähe ja tuli teha 20 000 kroonine (u. 1300 eurot) mootorivahetus. Pärast seda oli meie suhe katki. Usaldust polnud. Müüsin ära, aga õnneks on auto siiani väga heas peres, sõidab ja näen teda tihti ning süda hõiskab sees.