Arvamus

Jakob Rosin: Kui sa lihtsalt kõnniteele pargid, jäävad teised inimesed auto alla

Jakob on õppinud selgeks kindla marsruudi paikade vahel, kus ta Tallinnas liigub.Foto: Tarmo Tähepõld

Päriselt ka, kui sa pargid suvaliselt kõnniteele, võib juhtuda, et keegi jääb auto alla ja saab viga. Minuga oleks äärepealt mõlemad juhtunud.

Kuna ma ei näe, ei ole sünnist saati mitte midagi näinud, siis olen õppinud selgeks kindla marsruudi paikade vahel, kus ma Tallinnas liigun. Ühest töökohast teise, kodust esimesse töökohta ja tagasi, kodust teise töökohta ja tagasi, poodi, kinno… saate aru küll.

Marii kirjutas mõni päev tagasi autojuhtidest, kes tänaval ülbelt suvalisse kohta pargivad. Kommentaariumid täitusid seejärel aga autojuhtide eneseõigustustega. Küll on kaste raske tassida ja kui lumehelbekesed juba jala käivad, võivad nad ju paar sammu rohkem teha.

Aga päriselt, mida sa pargid kõnniteele? Sõida parklasse ja ära sega teisi oma autoga.

Teekond on detailid, mis ei tohi muutuda

Teekonna õppimine tähendab muuhulgas seda, et ma jätan detailselt meelde kõik, mis kõnniteele jääb. Asfaldi mustri muutusest, vihmavee rennide kujust kuni astmete, postide ja mururibadeni välja.

Isegi restorani köögi ventika avast tulev rasvahais on minu jaoks maamärgiks, mis annab teada, kus ma olen ja kas kuhugi peab pöörama või astuma.

See kõik aga eeldab, et teel oleks suhteliselt vähe ootamatuid takistusi. Hästi, suvel tekivad igale poole välikohvikud ja lillepotid. Aga need püsivad üldiselt paigal ja ei muuda kaks korda päevas oma asukohta. Parkivate autodega on aga teine lugu.

Näide, kuidas parkiv auto kahju teeb

Üks näide, mis kahjuks on suhteliselt tihe nähtus minu igapäevas. Kõnnin mööda Tallinna kesklinna kõnniteed. Käin seda teed pea iga päev, sest see jääb kahe minu töökoha vahele.

Järsku on kõnniteele, kus kunagi ühtegi autot sõitnud ei ole, üks end parkinud. Ja igaks juhuks ka natukene viltu.

Tean, et paari meetri pärast peaks tulema mulle oluline maamärk, mis annab teada, kus on õige koht teed ületada. Aga nüüd on auto minu teele ette parkinud. Kasutan valget keppi, et teada saada, mis pidi auto on, ja kuidas sellest paremini mööda saaks. Selgub, et saaks nii, et pean kõndima veidi mööda mururiba, mis eraldab auto ja kõnniteed.

Hästi, nihutan end vaikselt siis autost mööda, see, et kingad poriseks saavad on tühiasi, sest järgmisel hetkel hüüatan ehmatusest. Muidugi on mururibal liiklusmärk.

Muidugi on posti otsas olev teravate servadega metallist liiklusmärk laiem, kui liiklusmärgi post, mis tähendab, et kui valge kepp läks selle alt kenasti läbi ja takistust ei tuvastanud, siis minu pea, kust nüüd verd immitseb tuvastas takistuse ütlemata edukalt.

Saadan laiskvorstist autojuhi mitte kõige vaiksemalt pomisedes ühte teatud kohta ja püüan tapjaliiklusmärgist mööda saada. Selle käigus astun kogemata sõiduteele. Pidurite krigin, signaal, ja keegi vist sõimab ka.

Ära pargi valesse kohta

Õnneks jään vähemalt ellu, ning olles teinud kaks sammu, arvates, et olen mugavasti parkinud autost mööda saanud, otsin taas teed kõnniteele. Vahepeal tekkis aga kõnnitee ja muru riba vahele metallpiire. Saan kogu maailma peale vihaseks ja ronin üle piirde.

Kogu see käitumine on sarnane sellele, kuidas liiguvad mõned väikesed lapsed, kellede loogikameel on ehk veel lõpuni välja arenemata. Nii panevad ka nemad end kogemata eluohtlikku situatsiooni, mida oleks õnnestunud vältida, kui juht oleks veidi normaalsemalt parkinud.

Päriselt, ära pargi, ja tee viis sammu rohkem. Sest kui sa pargid, teen mina umbes 100 sammu rohkem, löön oma pea ära ja kui hästi läheb, jään kõigest peaaegu auto alla.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.