Olime perega teel Lõuna-Eestist Tallinna ja tegime tanklas peatuse. Ootasin parasjagu, millal kohvimasin saab reklaamid näidatud ja mulle joogi kätte annab, kui silmanurgast märkasin sisenemas isa koos umbes 10-aastase tütrega.

Otseteed suunduti geeljat neoonvärvides ollust väljutava masina juurde, valiti tolle toote tarbeks loodud übersuur plasttops ja pandi aparaat seda täitma. Anum sai täis kuhjaga. Muidu poleks see üsna tüüpiline juhtum ilmselt mu tähelepanu tõmmanudki, kui isa pühendumus tütre suunamisel „õigete toodete“ valimisele poleks sarnanenud esimeste kuldkõrvarõngaste ostul kohatavaga. Miks ta oma lapsega nii teeb?!

Imestus oli seda suurem, et mõlema ülekaalulisust polnud võimalik mitte märgata. Isal ees kõhuke, aga tütrel kõike sarnast juba märksa rohkem. Huvitav, kas tütar paarikümne aasta pärast ikka tänab isa nende imeliste ühendavate hetkede eest, kui tal noore naisena põlveliigesed ülekoormuse tõttu valutavad ja uksest mahub sisenema ainult külg ees?