Viimane kui sõna siin on tõsi, sest ma olen ise seda näinud ja oma silmaga tunnistanud ja võin käsi “Pöidlaküüdi reisijuhil Galaktikas” seda vanduda. Liialdamist ei ole minu jutus mitte ning igaüks saab seda ilmaimet kaema minna, kui vihma ei saja muidugi. Kui sajab, siis ei ole seda nii hea kogeda ehk pealt näha. Vihm on selles mõttes jube tüütu.
Nad ütlesid, et see on võimatu. Nad ütlesid, et see kõik lõpeb pisarate, nutu ja verega. Nad ütlesid, et midagi tuleb ära keelata, piirata, ära võtta või sootuks sügavale tule- ja väävlijärve heita ühes Metsalisega, et see kunagi ei leiaks teed tagasi ilmarahva sekka.
Aga neil ei olnud õigus ja nad on eksiteel ja pimedusse langenud ja see juhtus eile, selle kevade kolmandamal suvisel päeval, kus kõik inimesed justkui vasikad on koplisse pääsenud. Suur külm ja suur taud on taandunud, mis on inimrahva hinged vabaduse, rõõmu ja külma mullijoogiga täitnud. Sellesama vabaduse keskmises punktis, suure ja võimsa Hipsterilinna pühitsetud tänavatel on inimesed kogunenud tähistama uue algust, kurjast pääsemist (loodetavasti…) ja veinipeekrid on täidetud kõige kiituseks.