Schrödingeri autoajakirjanik

Selles osas on mul mingi veel tuvastamata vaimne trauma sellest või eelnevast elust ja see teeb mu erialase töö muidugi eriti raskeks. Tihti on just ajakirjanike välissõitudel tavaks panna autosse kaks inimest ja nad siis teele saata: “Siin on kaart, lõunasöök on selles restoranis siin ja bon voyage!” Ja siis sa seal oled, koos Schrödingeri autoajakirjanikuga.

Schrödingeri, sest enne sõitma hakkamist on tegu kvantolekus reisikaaslasega. Ta on korraga nii väga viisakas sõitja kui ka totaalne maniakk. Alles siis, kui sa oled jõudnud kurvilistele ja kuristikega palistatud mägiteedele, saad sa teada, kumb variant su paariliseks seekord sattus. Samas ei luba professionaalne viisakus ja erialane ego kõrvaistmel kiljuda ka… väga kõvasti.

Nii sa seal siis oled, küüned istmes, näost valge ja mõtled, et see on viimane kord! Noh, kuniks sõit saab läbi, hotellis on võetud esimene G&T ja kõik ununeb.

Samal põhjusel loobun ma alati meelelahutusest, kus mingi superpiloot teeb soovijatele ringrajal lõbusõiduringe. Lõbus? Äge? Ma ei tea, pole nagu aru saanud. Kui ühel Poola Renault üritusel oleks mitmed ohverdanud neeru või kaks, et teha kaasa kaks ringi Renaultsport RS.01 kõrvalistmel, istusin mina juba vabatahtlikult kohvikus.

Mida osavam juht, seda suuremad riskid

See kõik on täpselt sama ka kodumaal ja inimestega, keda ma tunnen ning olen ka täitsa kindel, et nad tegelikult oskavad sõita ja ilmselt minust paremini.

Hiljuti sattusime ühe kolleegiga minu Alfaga sõitma. Ta tahtis ka proovida, et mis see müstiline Busso ikka on ja miks ma sinna seda raha matan. Kahjuks ei tea ta seda siiani, sest ma olin kõrvalistmel nagu närvihaige puudel, kes tallus kujuteldavat piduripedaali ja suutis lagedale tuua vaid seosetud halinat “oot-oot-oot-eeeääööh!-krt-ououououou!”.

Ta küll üritas väita, et ta ju teab seda teed ja tunneb, et kus pidamise piirid on. Ma ei kahtlegi, et ta nii arvab, aga kuidagi need “läks näpust ära, noh” asjad ju juhtuvad. Kõik teavad ja tunnevad. Kusjuures minu jaoks pole mingit vahet, kas roolis on autokoolist tulnud amatöör või Ott Tänak. Minu käes pole rooli ja kontrolli, seega võime me sama hästi ka kinnisilmi sõita. “Tänakud” oskavad paremini, aga sõidavad ka kiiremini. Sometimes win, always lose…

Meenub ka koolipõlvest juhtum, kus klassivenna isa tegi “välismaa autoga” vähe äkilisemat sõitu. Kuna see on mul ka 24 aastat hiljem meeles, siis järelikult oli piisavalt õudne. “Oh, ära muretse, ta on rallit sõitnud”, öeldi kõrvalt. Ja siis? Mis kuradi argument see on? Rallimehed ei pane kunagi matsu või? Ma ei tea, mine trüki Youtube’i “Best of rally crashes…”

Mitte, et ma ise oleks mingi sõidujumal. Kaugel sellest, lihtsalt see vahe, mis samal kiirusel ja sama kurvi võttes on roolis ning kõrvalistmel, on täiesti kosmiline. Mingid usaldusprobleemid kooruvad siit vist välja.

Püramiidi tipus on külgkorvis istujad

Täiesti eraldi liik minujaoks ongi kaardilugejad. Istud seal põrandal, teed ei näe, tagumikutunde järgi loed piloodile kurve ette ja loodad, et läks õigesti. Pooljumalad. Miks pool? Sest ka see pole veel ülim tase.

Hulljulguse Olümpose tipus rüüpavad nektarit ja matsutavad ambroosiat mootorratta külgkorvis istuvad tüübid. Neil peab olema ajust midagi välja opereeritud, sest see ei ole normaalne viis oma vaba aega veeta. Ei ole ühtegi lauset või sõna, mis illustreeriks seda hullust paremini, kui see video:

Aga veelkord tänu kõigile neile, kes lubavad minul roolis olla ning ärge siis väga pikka viha pidage, kui ma kõrvalistmel ropendan ja käsipidurit kisun. Iseloom on selline.