Mercedes Vision EQXX: seeneniidistik, kaktusekiud ja 1000 km sõiduulatust
Maagilisevõitu 1000-kilomeetrist laadimisvälpa on elektriautoga võimalik saavutada mitmeti. Ameeriklane virutaks pardale mitmesajakilovatttunnise aku ja hakkakski tähistama maailmarekordilist sõiduulatust.
Mercedese insenerid valisid keerulisema tee, pannes lähituleviku elektriautonduse tipptaset näitava prototüübi EQXX aku puhul lati 100 kWh juurde. Priiskavalt pirakas ja kallis on sellinegi, aga arvestades, et samas mõõdus (telgede vahe 2,8, pikkus u 4,5 m) ehk A-mersu sarnane väikekeskklassi seeriaelektriauto suudaks 100 kWh-ga päriselus sõita 500–700 km, on ökonoomsushüpe vägev.
Endiselt sõitjateruumi põranda all asuv liitiumioonaku olevat 50% väiksem ja 30% kergem kui EQS-i praeguse põlvkonna patarei. Koos juhtplokiga kaalub see samas ikka vägevad 495 kg. Aku energiatiheduseks saavutati 400 Wh/l muuhulgas tänu anoodide suuremale ränisisaldusele, elementide tihedamale paigutusele ning esialgu saladusse jäävale uudsele akukeemiale. Elektrisüsteemi pinge tõsteti üle 900 V. Akusse laetud energiast minevat soojus- ja muude kadude minimeerimise tõttu raisku kõigest 5%.
EQXX-i 150 kW elektrimootor asub tagateljel ning see tarvitab 100 km läbimiseks alla 10 kWh. Mercedes võrdleb seda bensiinikuluga 1 l / 100 km. Põhilise panuse nii ökonoomsesse kulgemisse annab auto väike õhutakistustegur. Tänu CLA ja isegi Smarti omast väiksemale lauppinnale, vajaduspõhiselt avanevatele jahutusavadele, liikuvale tagadifuusorile ja tilgakujulisele kerele (tagarööbe on eesmisest 5 cm väiksem) on õhutakistustegur 0,17. Praeguste seeriaautode üks tipp on EQS (0,2), teistel autodel kipub tegur jääma vahemikku 0,23–0,27.
EQXX kaalub aku juures saavutatud töövõitude kiuste 1750 kg. Ja kaaluks palju rohkemgi, kui Mercedes poleks mängu pannud kogu materjali- ja tehnoloogiaalast oskusteavet. Kaalusäästumeetmete loetelu on lihtsaim alustada magneesiumist sepistatud 20-tollistest velgedest, mille taga on peidus alumiiniumist pidurikettad. Viimaste suur pluss olevat peale kerguse 90% vähem klotsitolmu.
Klaas- ja süsinikplastist ustes peituvad alumiiniumist kandesõrestik ning külgkokkupõrkeenergiat neelav polüamiidvaht. Kandmiku olulisimad osad valmistati kõrgtugevast martensiitterasest. Auto põhja tagaosa valati alumiiniumist nn bioonilise konstruktsioonina ehk sarnaselt looduslike struktuuridega on materjali vaid seal, kus seda päriselt vaja. Võrkja valandi tühikud täideti sõitjate kaitsmiseks tolmu ja pori eest jäätmeist (papp, plast, toidujäänused, vanad mähkmed (!) jms) valmistatud plastilaadse materjaliga, mis neelavat muuseas hästi müra.
Luksusauto kohta ootamatu, aga samas keskkonnasõbralik materjalivalik jätkub ka helevalge kunstnahaga kaetud sõitjateruumis. Toda kunstnahka leidub autos nii tehtuna seeneniidistikust kui ka pulbristatud ja polüuretaaniga segatud kaktusekiust. Põrandavaip kooti bambuskiupõhisest kraamist, kuid uksepolstrite toormeks olid vanad plastpudelid ning eelmainitud prügimäeplast. Kas rikast ostjat tõesti ei häiri teadmine, et tema käe all on materjal, mis valmis pruugitud Pampersitest?
