Mistõttu teemegi reisi ajas tagasi ja vaatame, kuidas üldse sellistes oludes inimesed otsustasid siia ja üldse mägedesse elama jääda. See on mu isiklik interpretatsioon, ei tarvitse ühtida ajaloolaste arvamusega.

Rahvast ju vanasti väga palju polnud, eks? Maatükike või kaks oleks ka lagedamas kohas võinud kõigile jätkuda. 18. sajandil oli Euroopas veidike alla 200 miljoni inimese, 21. sajandil on see juba ligi 4 korda suurem.

Jama vist selles, et enne õitsvat kapitalismi ja ebaõnnestunud sotsialismi, oli selline enamikele ebamugav feodaal- ja orjanduslik kord ja ilmselt oli kabedamatele maatükkidele aadlikud käpa peale pannud. Seega ei jäänud lihtsamal rahval muud üle kui hakata mäkke ronima.

Raske, kurnav ja turvaline

Selgus, et need, kes mäkke läksid, olid rahul (või vähemalt elus). Sinult asju ära võtma või kerepeale andma oli ka päris pikk ja kurnav teekond. Mis sa ikka rüüstad ja tapad, kui kohale jõudes on surm silme ees.

Igas külas pandi püsti muidugi võimas kirikuhoone ja sõna levis. Oldi oma aja suunamudijad.

Sestap ongi Lõuna-Euroopa tihedalt pikitud ebareaalselt hullude ligipääsuteedega külakestega, kus oma perele tomati kasvatamiseks peab maa ja taeva vahele peenraid rajama. Rohimissurmad olid ilmselt levinuimad katku kõrval.

Kes on autoga nendesse küladesse sõitnud, see teab, kui pikk ja kurviderohke on see sõit. Paha hakkab nagunii. Kilomeetrite viisi ülikitsaid serpentiine, kus mingist sõidurõõmust pole juttugi, sest kiirus on maksimaalselt 30 ja surm kogu aeg silme ees. Või lehmad, kellel pole üldse mingit hirmu ega emotsioone.

Nii, aga kujutage ette, et kuidas see logistika toimis enne autosid? Lööd oma eeslile hääled sisse ja lähed tood all-linnast soola ja muud produkte – päev läinud. Jõuad üles, põlved on läbi, eesel tige. Selgub, et lambiõli unustasid ostmata. Noh, siis istume nädalake pimedas, sest lähen ma jee uuesti alla. Eesel nõustub.

Kiiruskatsed on suures osas ligipääsmatud

Külasid ühendavad omavahel samuti mägiteed ning etapid kulgevadki siis mägedes – alt üles, külast külla. Kokku 6100 kurvi (Järveoja, M. 2019). Kõlab nagu ideaalne retsept visuaalselt võimsaks võidusõiduspektaakliks?

Ongi, aga seda näevad peamiselt kaarnad, kotkad ja see tüüp, kes helikopteriga sõidab.

Kui etapi pikkus on näiteks 47 kilomeetrit, siis vahel on pikad, kohati ka 9 kilomeetrised lõigud, kuhu publik ei ole lubatud. Ja arusaadav ka, sest kuskil pole turvaline vaadata. Paremal on kuristik, vasakul kaljusein.

Seega on igal katsel väga piiratud arv kohti, kus rallit  üldse jälgida saab ja lubatakse. Sinna siis kõik ka kogunevad. Õnneks pole neid hulle väga palju ja kui oled viitsinud juba kohale minna, küllap siis näed ka autosid, mitte rahvamassi selgasid.

Mina näiteks vaatasin laupäeval kiiruskatseid 9 ja 12 (sama lõik, kaks korda). Vaatamiskohta kohalejõudmine Bastiast võttis üle tunni. Sealt 9. katse lõppedes jõuda 10. või 11. katse juurde oleks olnud sisuliselt võimatu.

Sestap vaatasingi samas asukohas ära SS9 täielikult (ka ajaloolised autod, aga sellest teine kord) ja siis SS12 alguse, kui WRC autod möödusid. Tagasi “koju” jõudsin ma kl 18:30. Seega veetsin ühes punktis terve rallipäeva.

Ott Tänakut nägin kaks korda, mõlemal korral umbes 3 sekundit. Jah, kõva kütmisega oleks olnud ilmselt võimalik veel mõnda katset näha, aga mitte mugavalt.

Mine kindlasti, aga ole valmis

Kõik eelnev ongi põhjus, miks Korsika rallil väga palju publikut pole ja tulla tasuks siia ainult tõelisel fännil, kellel kõik teised rallid juba nähtud või sellisel moel, et enne või pärast teha ka turismi. Muidu võib pettuda.

Igal juhul oleks mõistlik teha nii: autoga vähemalt paar tundi varem kohale ja parkimiskoht leia pigem natuke kaugemal (pööra auto ringi ka), aga selline, et keegi sind kinni ei saaks parkida. See on juhuks, kui tahad lahkuda mõnele muule katsele.

Kohale võiks minna muidugi veelgi varem ja näiteks autos tukkuda, aga vähemalt selle katse puhul ei ulatunud autode parkimisrivi ebamõistlikult kaugele, seega päris pimedas ei ole vaja kohale sõita.

Hakkad hindama internetti ja infot

Võta kaasa kõike: toitu, juua, sooje riideid ja istumiseks midagi. Kui olete mitmekesi, kasutage võimalusel erinevaid mobiilipakkujaid, et omale levi kindlustada. See on ainuke võimalus mingitki infot saada, mis reaalajas toimub, sest kohalikud inglise keelt väga ei valda. Ja muidugi oma sõpru sotsiaalmeedias tüüdata, kui mõnus ja kihvt teil on. #minaniisamakorsikal

Ja uskuge mind, tundide kaupa oodates te hakkate vägagi teada tahtma, mitmes keegi on ja kuidas läheb ja miks ühtegi autot ei tule. Näiteks mina sain tänu sellele teada, et SS9 katkestati mingil hetkel ja see oli põhjus, et hakkasid tulema autod, kus juhtidel polnud kiivreidki, rääkimata kiirusest.

Vähem on rohkem

Mul ka vedas, sest oli super ilm, soe ja päikseline. Külmas vihmas mäkke sõita ja seal päev otsa passida – kas nii suuri fänne on üldse olemas?

Igatahes peamine soovitus on mitte stressata. Istuge koos kohalikega see päev ühes kohas ja vahelduseks ärge rapsige. Las sõitjad kihutavad, teie võtke rahulikult.

Mis selle ühe päeva jooksul seal mäe otsas toimus, sellest juba järgmises loos.

Loe ka eelmisi lugusid:

Kui palju näeb rallikülastaja tiimide telgitaguseid?

Kuidas Autogeenius rallile läks